Artiklid festivalist

Võrdleme naabritega dramaturgiat

18.07.2006
Madis Kolk, Postimees

Möödunud kevadel taaselustatud Balti teatrifestivali traditsioon kohtub eeloleval sügisel Eesti teatri aasta tähtsündmusega, tulemuseks 4.–9. septembrini Tartus toimuv «OmaDRAAMA», Balti teatrifestival 2006.

 

Festival koondab endas paremikku viimase aasta jooksul Eestis lavale jõudnud algupäranditest, võistlusprogrammi moodustavad aga kuus lavastust, igast Balti riigist kaks, mis kohalike teatraalide arvates omadramaturgia vallas põnevaimad.

Eestit esindavad lavastused – Hendrik Toompere juuniori «Põrgu wärk» (autor Mart Kivastik) ning Merle Karusoo «Misjonärid» – valis välja 2005. aasta teatriauhindade žürii. Võistlusprogrammi hindab ning auhindab seitsmeliikmeline rahvusvaheline žürii.

    

Lätlastelt klassika

«Põrgu wärk» ja «Misjonärid», samuti põhjused, miks just need lavastused Eesti algupärase dramaturgia erinevaid suundumusi rahvusvahelisegi pilgu all esindada võiksid, vaevalt lugejale tutvustamist vajavad. Järgnevalt aga lühiülevaade sellest, millega väliskülalised meid üllatada kavatsevad.

Kui eestlased võivad kutselise teatri algusaastate omadramaturgia isaks pidada August Kitzbergi, siis lätlaste jaoks on sama väärikal kohal Rudolfs Blaumanis. Tema näidendi «Kadunud poeg» on aga tänapäevale lähemale toonud eestlastele veelgi tuntum läti tippdramaturg Inga Abele.

Tulemuseks liigutav lugu postsotsialistlikust külaühiskonnast, kus madalseis nii majanduslikus kui ka hingelises plaanis tõukab pidepunktita jäänud inimesed oma probleemides traagiliste lahendusteni. «Kadunud poja» lavastas Läti rahvusteatris Peteris Krilovs.

United Intimacy «P. S. Pöialpoiss» seevastu on täiesti pretensioonitu uusversioon Anna Brigadere lasteloost. Trupp ise ning ka noor lavastaja Andrejs Jarovojs, kes pärast teatrikooli lõpetamist jõudnud teha vaid mõned tööd, väärivad aga meeldejätmist, sest ambitsioonide põhjal võiks oodata jõulist järelkasvu Alvis Hermanisele ning Viesturs Kairišsile.

Tegemist on sõltumatu eksperimentaaltrupiga, kes tegeleb teemade ja väljendusvahenditega, mida institutsionaalses teatrisüsteemis raskem viljeleda.

    

Leedulaste poeesia

Kui muidu köidab Jarovojsi peamiselt poliitiline temaatika, siis «P. S. Pöialpoiss» on rohkem vormieksperiment, milles noored näitlejad otsivad verbaalsetele vahenditele alternatiivseid mooduseid lastele muinasjutu jutustamiseks.

Leedulaste omadramaturgiat rikastavad sel korral aga eepika ja poeesia. Esimese näiteks on Ramutis Rimeikise lavastatud «Sügis tuleb läbi metsa» Juozas Miltinise nimelise Draamateatri esituses.

Lavastus põhineb USAs elanud leedu kirjaniku Marius Katilškise romaanil. Tegemist on õnnetu lõpuga armastuslooga sõjaeelse Leedu taluelus.

See on aga kokku põimitud kadunud aegade nostalgilise ülistamisega, milles inimese ja looduse omavahelise suhte kujutamine on nii kirjanikul kui ka lavastajal oluliseks väljendusvahendiks, millele tasub eritähelepanu pöörata.

Monolavastus «Poetess» põhineb aga Leedu tuntuima naisluuletaja Salomeja Nerise elul ja loomingul. Seda esitab luuletaja ja näitlejanna Birute Mar, kes eestlastelegi tuttav poetessina.

Birute Mar, kes lisaks oma paljudele lavalistele ja lavavälistele tegevusaladele on enim tunnustust pälvinud monoteatri žanris, püüab Nerise päevikute ja loomingu abil leida ja läbi elada põhjusi, mis sundisid seda nooruses radikaalset rahvuslast ühinema kommunistidega ning kirjutama näiteks «Poeemi Stalinist».

Kuid lavastus ei tegele üksnes poliitiliste küsimustega, vaid pigem sissevaatega looja- ja kodanikurollidesse ning võimalustega nende konfliktiks.

Lisaks võistlusprogrammile osaleb festivalil aukülalisena ka Alvis Hermanise lavastus «Pikk elu» Riia Uuest Teatrist. Tegemist on paljukiidetud festivalilavastusega, mis lisaks keelepiiride ületamisele testib ka eri rahvusest vaatajate eetika-, huumori- ja kultuuritraditsioonide piire.

Ühtaegu lõbus ja nukker pilguheit vanurite igapäevaellu viisil, mis oma näilisele staatilisusele vaatamata ei võimalda ühtki igavushetke.