Vanasõna ütleb, et mis oma, see oma: oma särk on ihule kõige ligemal ja omad lapsed kõige armsamad. Kas need alati ka just need kõige ilusamad särgid või kõige paremad lapsed on, see pole ühemõtteliselt selge. Võib juhtuda isegi vastupidi. Aga meile on nad olulised ja armsad ka siis, kui nad teistele ei meeldi. Sest nad on omad. Eks ole see nii ka omakeelse draamakirjandusega.
Juba sada aastat tagasi teadis Menning Eesti kutselist teatrit ehitama hakates, et rahvuslik teatrikunst saab tugevaks vaid omakeelsest näitekirjandusest jõudu ammutades. Nii käiski ta Kitzbergile senikaua peale, kuni too «Libahundi» valmis tegi.
«Libahunt» on eesti näitekirjanduse «Hamlet» – tüvitekst, mille juurde paremad lavastajad nii senini kui tulevikus ikka ja jälle tagasi pöörduvad. Kuid Kitzberg ei ole ainult «Libahunt» ja «Libahunt» omakorda ei ole ammu enam see ainumas, mille üle eesti näitekirjanduses uhkust tunda.
Uusi autoreid tuleb iga aastaga juurde, varasemate autorite tekstid leiavad uusi lavastajaid. Algupäraselt emakeelseid näitemänge on kõigi teatrite mängukavades ja see pole sugugi nii vaid Eesti teatri aastal.
Küll aga muudab see Eesti teatri aastal enesestmõistetavaks traditsioonilise sügisese Eesti teatri festivali pühendamise omadramaturgiale. Niisiis, mitte lihtsalt DRAAMA, vaid OmaDRAAMA. Aga mitte omaette, vaid koos kolleegidega Lätist ja Leedust.
Õieti on see ammune (Nõukogude) traditsioon, mis siis kandis nime «Balti teatrikevad» ja mille aasta tagasi taaselustasid lätlased. Sel aastal on korralduskohustus meil, järgmisel aastal teevad seda leedukad. Ja siis uuesti, uuele ringile. Naabreid on mõistlik tunda.
Olete oodatud, sest omad on koos!
PAULI sõnaraamat
Kui kirjanik (või ka naiskirjanik) on kirjutanud keeles, milles ta mõtleb (ja milles mõtles juba ta ema), sellest, millest ta ka päriselt aru saab;
... ja siis lavastaja, kes mõtleb samas keeles, milles tekst on kirja pandud, ning saab päriselt ka aru, mida kirjanik on sellega mõelnud ja öelda tahtnud; kui siis see lavastaja kutsub kokku näitlejad, kes mõtlevad samas keeles, milles kirjanik ja lavastajagi, ja räägib nendega sellessamas keeles nii, et nad kõike mõistavad;
... ja siis need näitlejad mängivad sellessamas keeles sedasama näitemängu;
... ja üldse kõik, kes veel selle lavastuse sünni juures on, on päriselt aru saanud, miks seda kõike ülepea tehakse, ja usuvad sellesse tegemisse;
... ja siis vaatajad vaatavad ja saavadki kõigest ka päriselt aru, sest neid kõnetatakse keeles, milles nad mõtlevad (ja milles mõtles juba nende ema)
...siis see, mis siis juhtub, ongi omadraama.