Keskpäeval astusin ülikooli ajaloomuuseumi ja tundsin end väga albertgulkilikult: olemine selline pesemata ja magamata, aga silmad kilavad rõõmsasti, samm teeb nõka-nõka. Selgus, et tund aega liiga vara nõka-nõkasin, mistõttu oli aega olemist veidi turgutada. Vett ja seepi pole küll siiani saanud.
Kivirähu, Kivastiku ja Vadi üleastumist ootasin suure elevusega alates hetkest, mil see festivali kavva ilmus. Lootsin lollisti, et mehed toovad oma nimbuse välkudes kõik trikid ja nipid lagedale, aga ei toonud. Olid hoopis hommikuselt tusased ja kunstnikuliselt sarkastilised.
Nagu ikka Tartu kultuurisündmustele, oli ka siia kogunenud palju äraseletatud ilmega naisi ja peale esinejate umbes kaks meest.
Lõpus küsisin: "Kui palju te kirjutamise käigus tüki sõnumile mõtlete? Tahate lihtsalt lugu jutustada ja inimesi rõõmsaks teha või lähenete kuidagi sügavamalt ka?"
Mille peale Vadi ütles, et tema küll ei taha inimesi rõõmsaks teha, Kivirähk, et eraldi küll ei tasu punnitada, näidend ise ongi sõnum ja Kivastik, et Andrus ütles täpselt selle ära, mis tal öelda oli.
Q: kui palju te oma kunstnikulugudesse ennast sisse kirjutate?
A: Jah, mina tundsin küll kapi-Elvist kirjutades, et olen Elvis.
(mkai, see ei ole siin naljakas, aga seal oli, sest kõik olid selle lause peale millegipärast väga tükk aega vait)