Kohalik festival tegi programmi tugevuselt rahvusvahelisele lõdva randmega ära.
Laupäeval lõppenud – kogu nädala Tartus väldanud teatrifestivali – peamiseks märksõnaks oli hea korraldus. Samamoodi nagu ka tugev Eesti oma omadraama programm.
Ainsaks tõrvatilgaks meepotis seevastu rahvusvahelise võistlusprogrammi nõrkus. Kuus näidatud lavastust (kaks igast riigist) jäid kokkuvõttes kohalikule kavale alla.
Sellest annab tunnistust seegi, et Jaak Alliku juhitud rahvusvaheline žürii jättis kümnest ettenähtud auhinnast kaks välja andmata – kahjuks ei leidunud rohkem tähelepanu- ja esiletõstmise väärset. Ning et kaheksast preemiast kokku kuus said võistelnud Eesti lavastused.
Lisaks – Eesti, Läti ja Leedu ametlike delegatsioonide liikmed pidasid vajalikuks koostada «Ettepanekud Balti teatri festivali reorganiseerimiseks». Nii et alates järgmisest aastast poleks enam ahistavaid piire – praegu peavad kõik lavastused olema vastavate riikide omadramaturgia ning viimase aasta jooksul esietendunud.
Seega pole see tõrvatilk mitte SA Eesti Teatri Festivali, kes «Draamat» korraldab, meepotis, vaid pigemini määrib (Eesti), Läti ja Leedu teatriliitude vurritatud mett. Ja eks sellest said kõik kohalolnud ka suurepäraselt aru – et nats on nihu läinud. Kuigi, märgid ja ohud, mis sel aastal möödavaatamatuks muutusid, olid näha juba eelmisel kevadel Riias toimunud festivalil, kus vana nimega Balti Teatrikevad üle aastate reanimeerus.
Nii läkski seekord, et ühes aegruumis toimus kaks festivali teineteise sees. Kusjuures juhtus see, mida harva kohtab. Maakera sees olev maakera osutus tunduvalt suuremaks kui välimine. Kohalik festival tegi programmi tugevuselt rahvusvahelisele lõdva randmega ära.
See omakorda aga ei tähenda, et me võiksime endale vastu rinda taguda ja öelda, et meie teater on mitu korda parem kui naabrite oma. Ning seda näitas ka festivali aukülaline, Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri «Pikk elu». Lavastus, mis igal pool Euroopas gastroleerib, lavastus, mida ma praegu üheks Euroopa kuulsamaks julgen tunnistada. Ja õigustatult. Kahelt etenduselt, mis Tartus anti, väljus kokku umbes viissada õnnelikku teatrivaatajat.
Tõsi, igal aastal me riikides selliseid pärleid ei sünni, aga kui iga riigi parimad kokku saab, muutub Balti teatri festival mõttekaks ja vajalikuks.
Ning lõpetuseks, «Omadraama» puhttehniliselt oli vast kõige paremini korraldatud festival, mis siinmail nähtud. Sellest on suur rõõm. Nii hoida!