Festival «Omadraama» peaks just nagu olema paaritutel aastatel toimuva suure «Draama» väiksem vend, seekord, tänu rahvusvahelisele võistlusprogrammile, tõusis vähemasti sama suureks.
Tegelikult suuremakski – Eesti lavastuste programmi vaadates oli see tasemelt suure «Draamaga» võrdväärne. Oleneb vaatenurgast ja vaataja isikust – ehk tugevamgi. Ühtlasemgi.
Ning oma mandi ja vürtsi andsid sellele kaks esietendust – neil veergudel juba arvustatud «Tühirand» ja praegu vaatluse alla tulev «Elvis oli kapis».
Vaatajal vaip alt ära
Mõneti sarnased on mõlemad lavastused. Ja suunatud nad samamoodi nooremale või nooremas keskeas vaatajale. Sarnane on ka mõlema lavastuse nihestatud või nihestatumapoolne teatrikeel. Mõlemal juhul kasvab teatrikeele nihe tekstist, mis lavale kantud. Kuid – kui esimese puhul on tegemist modernismiga, siis teisel absurdiga. Nii jämedates joontes.
Vadi Elviste-lugu algab Elvise majamuuseumis, kus on kolm veendunud Elvist (Marika Vaarik, Margo Teder ja Janek Sarapson), administraator (Kaia Skoblov). Kuni saabub Mees. Lavastuse käigus saadud rollinimega kodanik Slipson.
Seda, millest see tekst räägib, on esmasel pilgul üpris raske hoomata. Ketrab ja ketrab, esialgu kuhugi jõudmata. Siis just nagu jõuab, aga mine võta kinni, kuhu. Millele järgneb pööre – samuti teadmatusse. Ja seda kahe ja poole etendustunni jooksul.
Samasuguse temporütmiga jookseb ka lavastus kaasa.
Esimese veerandtunnise tulevärgiga paugutatakse pide tühjaks. Aga see on ka võimas tulevärk. Ent erinevalt VATi «Kolumatsist» või «Kalevipojast» järgneb sellele sinusoidne langus. Samamoodi läbi terve lavastuse.
Nii jääb saalist väljudes valdavaks segadus. Et millest see tükk ja miks just niimoodi?
Samas jääb see painama. Absurd on allegooriline, absurd annab võimaluse minna lõpuni – samal ajal kuhugi jõudmata. Nii ka siin tekstis ja lavastuses. Vaatajal tõmmatakse vaip alt ära, samas järgmist, pea pöördvõrdelist vaipa ees lahti rullides.
Jääb igaühe enda asjaks, kui palju ja mida vastu võtta. Ja tahtest. Lihtsalt endasse voolata laskmisest siin ei piisa. Vaataja peab pingutama. «Jõuliselt» vaatama. Siis hakkavad koodid ennast avama.
Eks see vist ole lugu sellest, kuidas me oma päevi asendustegevusega täidame. Kuidas tahe kellekski ja millekski saada on see, mis meid iga päev liigutab. Tegutsema paneb.
Aga samas on see absurdne. Sest – samal ajal kui me tahame kuhugi liikuda, puudub meil õrnemgi ettekujutus, kus ja kes me oleme. Ja see on oluline.
Ühtlasi ka ohudraama
Ei saa ju nii, et kui sind kinnisilmi kuhugi metsa sisse viiakse ja sa lihtsalt astuma hakkad, jõuad kohe esimese hooga metropoli. Saad õnnelikuks, rikkaks ja lugupeetuks. «Kõik teevad viivad Rooma» siin ei kehti. Pigemini kehtib karikatuur: «Muudkui rooma ja rooma, tahan Pariisi.» Mäletate?
Nii valimegi teed ja lahendused, mis mediaalne maailm meile ette ütleb. Selle asemel et oma tööd ja teed leida, võtame ette ikoonid – juba ette joonistatud, määratud märgid. Saamata kellekski ise, saame selleks, või tahame saada, kes juba on. Ummiktee on see niiehknii. Kuigi kohale jõudes võib ju täitsa kohalejõudnu tunne olla.
Niisiis – absurdidraama on ohudraama.
Lisaks veel, see lavastus, olles täidetud ja samas hõre, tekitab soovi teist korda vaatama minna. Eks see ole parema teatri tunnus.
Tallinnas esietendub «Elvis on kapis» 14. septembril kell 18 rahvusraamatukogu teatrisaalis
PAULI sõnaraamat
OLI saabub siis, kui ON on möödas. Näiteks kui Balti teatri festival 2006 on lõppenud, siis ei saa enam öelda: «Omad on koos!», vaid tuleb tõdeda: «Omad olid koos!» Ja loota, et see ei jää viimaseks korraks. Et «omad saavad jälle kokku»!
Paul tänab kõiki, kes seekordse koosolemise kordaminemisele kaasa aitasid.
Hinded
Lavastus ***
Tekst ***.
Näitlejatööd ***.
Kujundus ***.
Olulisus ****
Uuslavastus
Urmas Vadi «Elvis oli kapis»
Lavastaja Aare Toikka
Osades Marika Vaarik, Kaia Skoblov, Tanel Saar, Margo Teder ja Janek Sarapson
VAT Teatri esietendus 6. septembril Tartus Treffneri gümnaasiumi hoovis