Möödunud aastal tehti viimase poolsajandi jooksul kolmas kord katse kutsuda ellu Balti teatrifestival. Esimene kord, aastail 1956 – 1958, oli “Balti teatrikevade” elueaks kolm aastat. Tolleaegsete mastaapide kohaselt oli tegemist suurejoonelise üritusega, toimusid nn vabariiklikud eelvoorud ning lõppvooru jõudmine oli teatrile suureks tunnustuseks (legend pajatab, et 1958. aasta festivali peapreemia, mille pälvis Viljandi Ugala, panigi aluse Ugala uue teatrimaja ehitamisele). Esimesel aastal osales festivalil lisaks kolmele Balti liiduvabariigile ka Karjala-Soome, kuid pärast sellise liiduvabariigi “kaotamist” tollases N Liidus liideti Balti liiduvabariikidele uus kaasosaline – Valgevene. Festivali kolmandal aastal nenditi, et igal aastal ei sünni küllaldaselt häid lavastusi, mille pärast nii suurt festivali pidada, ja otsustati, et festival peaks toimuma hoopis iga kolme aasta järel. Paraku ei mäletanud kolme aasta pärast seda ideed vist keegi. Kuluaariinfo pajatab, et festival suri hoopis teravate solvumiste pärast žüriis ja auhindade ümber, sest iga osavõtja kiskus tekki võimsalt enda peale. Lõpuks ilmselt leiti, et olukord tekitab rahvaste vahel pigem vaenu kui arendab sõprust, milleks üritus ju ellu kutsuti.
“Balti teatrikevad” taastati 26 aastat hiljem, 1984. aastal, ja jällegi samal põhimõttel: igalt osavõtjalt aasta parim lavastus ja peremehelt kaks. Lisaks Baltikumile osalesid tookord ka Valgevene ja Kaliningradi oblast. Mäletan tänaseni tolleaegseid pingeid ja kisklemisi, sest jällegi tuli välja anda grand prix – see paremaist parim, mida kunstis leida on üsna ilmvõimatu. Esimesel korral Vilniuses sai peapreemia igatahes Eimuntas Nekrošiuse “Ja sajandist on pikem päev” ning režiipreemia Mikk Mikiveri “Pilvede värvid”, kuid ega me seda leedulastele ei andestanud. Festival tuuris siiski 1992. aastani ja lõpetas oma elupäevad Grodnas – polnud enam N Liitu ja polnud ka raha selletaoliste suurürituste toetamiseks. Järgmine korraldaja Leedu jättis festivali tegemata ja sünnitas peagi rahvusvahelise teatrifestivali “Life”, kuhu mitte kordagi ei kutsutud ühtegi eesti teatrit, milles võib näha ka Balti festivalil lõõmanud “sõpruse” tagajärge.
Mõned aastad tagasi otsustasid kolme nüüd juba iseseisva Balti riigi kultuuriministeeriumid ja teatriliidud vana traditsiooni taastada. Uues statuudis arvestati seniste valupunktidega, otsustati, et festivalil ei näidata mitte aasta paremaid lavastusi, vaid kolme osavõtja omadramaturgial põhinevaid ja eelmisel kalendriaastal valminuid (üks neist tehtud suure ja teine kammersaali tarvis). Paremaist parimate otsimise asemel antakse välja kümme võrdkaalulist preemiat ning otsustajaks on rahvusvaheline žürii, millest enamiku moodustavad spetsialistid väljastpoolt osavõtumaid. Lisaks sellele näeb statuut ette, et iga riik pakub festivalikavva 4-5 lavastust ning lõpliku valiku langetab korraldaja – riigi ekspertgrupp.
Eelmisel aastal enam-vähem niimoodi läkski ning festivali tase oli ühtlaselt tugev. Suurimat huvi pälvis seejuures leedu lavastaja Rimas Tuminase “Madagaskar”, mis on jätkanud oma eduteed juba mitmel pool välismaal.
Sel aastal teatasid leedulased aga lihtsalt neid esindava kahe lavastuse pealkirja, suurel laval seejuures mitte oma parimas seisus PanevÄžyse teatrilt, ja nii jäigi. Läti pakkus välja 5-6 lavastust, peaaegu kogu nende omadramaturgial põhineva toodangu. Meie ekspertgrupp koosseisus Margus Kasterpalu, Madis Kolk ja Jaak Allik käis Riias ning vaatas ära praegu Läti huvitavamas, Uues Teatris etendunud näidendi “L.V.” (Läti Vabariik), mille looja on naabrite 27aastane tulevikulootus Andrejs Jarovojs.
Tegu oli lätlaste rahvuseepose ja ühe GunnÄrs Priede keskpärase näidendi põimimisel põhineva lavastusega, mille sõnum tundus meile liialt pretensioonikas ja segane, teostus aga pealiskaudne. Jarovojsilt eelistasime hoopis väikese saali eksperimentaallavastust “P. S. Pöialpoiss”. Suure saali repertuaarist jäi lõunanaabrite pakutavaks seega ainult Läti Rahvusteatri Rudolfs Blaumanise “Kadunud poeg”, mida me ei näinud, kuid mis äratas huvi just lätlaste nüüdisaja andekaima dramaturgi Inga Abele redaktsiooni tõttu. Meie kontekstis tähendanuks see siis näiteks Kitzbergi Tätte või Kiviräha redaktsioonis.
Tartus selgus, et mõlema lõunanaabri suure saali lavastused ei andnud festivalietenduse mõõtu välja. Julgen koguni arvata, et nii tagasihoidlik lavastajamõte ning näitlejatase ei leiaks tänapäeval hindamist ka isetegevusteatrite ülevaatusel. Kurvastavalt oli ka Inga Abele “Kadunud poega” nüüdisajastades tegelikult klassikateost vaesestanud. Žürii, kuhu lisaks Baltimaade esindajaile kuulusid ka tippkriitikud Poolast, Saksamaalt, Inglismaalt ja Venemaalt, otsus jätta need lavastused ära märkimata, oli täiesti üksmeelne. Õnneks olid huvitavamad Leedu ja Läti väikese saali lavastused. Suurepärane leedu näitlejanna BirutÄ Mar mõtestas meie ees monoetenduses lahti leedu rahvapoeedi SalomÄja NÄrise vastuolulise loomingu ja elukäigu. Praegu kostab Leedus hääli, et 1940. aastal Stalinit ülistava poeemi kirjutanud ning Leedu N Liitu vastuvõtmist Moskvas palumas käinud NÄris tuleks postuumselt surma mõista. BirutÄ Mar näitas meile elukauget romantilist kaunishinge, kelle hukkamõistmist ei saa lahutada tema mõistmisest.
Läti eksperimentaalgrupp “United Intimacy” demonstreeris, kuidas klassik Anna Brigadere tuntud muinasjutu pöialpoisist võib fantaasiarikkalt lahti mängida ka peaaegu ilma sõnadeta. Ja kuigi žüriile tundus, et lavastajalt nõutavat kontseptuaalsust selles töös polnud, hindasime me ometi noorelt trupilt saali kandunud energiat ja loomerõõmu.
Vaidlusi tekitas Merle Karusoo “Misjonärid”, mis esindas festivali kavas eesti väikese saali lavastusi (meie konkursilavastused määras kindlaks teatriliidu aastapreemiate žürii). Suurt ning küllalt monotoonselt esitatud tekstimassi ei olnud tõlke vahendusel kindlasti kerge vastu võtta. Tõstatati ka küsimus laste kasutamise eetilisusest poliitiliselt angažeeritud lavastuses ning leiti, et afgaanivõitlejate 80ndate aastate teadvuse avamise kõrval olnuks huvitav tabada midagi ka nende praegusest hinnangust tol ajal toimepandule. Kuid žürii hindas Karusoo soovi kõnelda teatrikeeles tänase maailma teravaist probleemidest ja üks samm sel teel on kindlasti ka kõnealune lavastus.
Külaliste üksmeelse tunnustuse pälvis seevastu Mart Kivastiku “Põrgu wärk”, millest kõneledes rõhutati kogu trupi näitlejameisterlikkuse kõrgtaset ning lavastaja ja dramaturgi oskust püsida dramaatilise ning koomilise õhkõrnal piirjoonel.
Festivali nõrgukest üldtaset arvestades piirdus žürii kaheksa preemia väljaandmisega kümnest võimalikust, millest omakorda viis läksid “Põrgu wärgile” (dramaturg Mart Kivastik, lavastaja Hendrik Toompere jr ja näitlejad Harriet Toompere, Jan Uuspõld ning Margus Prangel).
Žürii töös leidis tõestuse jällegi kogemus, mida olen ka varem korduvalt täheldanud: tulevad kokku teineteisele tundmatud inimesed eri riikidest ja see, mis on hea ja mis halb, ei tekita nende vahel vaidlust. Mõni praktik armastab väita, et kui kriitikule miski tema lavastuses ei meeldi, siis on see kriitiku, mitte aga lavastuse asi. Aga kui midagi ei meeldi või meeldib seitsmele täiesti erineva teatritaustaga inimesele, siis on see vist ikkagi lavastuse asi…
Järgmisel aastal peaks Balti teatrifestival toimuma Leedus. Loodame, et rong jälle seisma ei jää, ning selge on ka see, et statuuti tuleb taas muuta, soodustamaks siiski kõige huvitavamate lavastuste festivalile pääsu. Nagu näiteks lavastus, seekordse festivali lõppetendus, aukülalise Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri näidatud “Pikk elu”. Oleks see töö statuudi alla mahtunud, küllap pidanuksid eestlased siis oma medalisaaki lahkemalt jagama.
On selge, et ilma Nekrošiuse, Tuminase, Koršunovase, Hermanise, Kimele, Nüganeni ja Pedajase lavastusteta pole mõtet Balti teatrifestivali teeselda. Kuidas see saavutada, jääb korraldajate otsustada. Loodame, et vastuse saame juba aasta pärast.
Balti teatrifestivali žürii: Eesti teatrikriitik Jaak Allik (esimees), Poola teatriteadlane ja -kriitik Dariusz Kosiński, Briti Royal Court Theatre’i välissuhete koordinaator Orla O’Loughlin, Berliini Maksim Gorki nimelise teatri dramaturg Andrea Koschwitz, Leedu teatriteadlane ja -kriitik Rūta MažeikiÄne, Läti teatriteadlane ja -kriitik Valda Äakare ja Venemaa teatriteadlane ja -kriitik, Peterburgski Teatralnõi Žurnali peatoimetaja Marina Dmitrijevskaja.
Balti teatrifestivali laureaadid
“Põrgu wärk”: Mart Kivastik (näidend), Hendrik Toompere jr (lavastajatöö), Harriet Toompere (naisosatäitmised), Jan Uuspõld Eduard Wiiralti ja ning Margus Prangel Friedebert Tuglase) kehastamise eest.
Merle Karusoo “Misjonärid”: auhind järjepidevuse eest teatrikeeles teravatest tänapäevaprobleemidest kõnelemisel.
Läti trupp United Intimacy: loomeenergia eest lavastuses “P. S. Pöialpoiss”.
Leedu näitleja-lavastaja Birut Ä Mar: SalomÄja NÄrise kuju loomise eest monolavastuses “Poetess”.