4. – 9. septembrini toimus Tartus iga-aastane teatrifestival, sedakorda “suure” “Draama” (kahe aasta paremate lavastuste defilee) vend pealkirjaga “Omadraama” ehk siis omamaisele dramaturgiale pühendatud festival. Tegelikult olid korraldajad osavalt kokku põiminud kaks sündmust: traditsioonilise sügisese eesti teatri lõikuspeo ning eelmisel aastal Riias taaselustatud Balti teatrifestivali. Kuid kõikide Tartus mängitud lavateoste ühendavaks aluseks olid oma kultuurist pärinevad lavastuste alustekstid.
Nagu päevalehtedest ja eelmise nädala Sirbist juba selgeks on saanud, osutus Balti teatri võistlusprogramm suureks pettumuseks. Põhjusi on siin mitmeid, kuid peamine kurja juur on peidus ikka festivali temaatilises raamistikus ehk kohaliku näitekirjanduse nõrkuses ning teatrite huvipuuduses omamaise draama vastu. Kui eesti draamas ja teatris on kätte jõudnud just õnnelik ja viljakas üksteiseleidmise aeg, siis läti ja leedu kaasaegne dramaturgia kiratsevat veel üksikuna kirjanduse tagatubades. Pealegi väitsid nooremad leedu kolleegid, et erinevalt eesti ja läti teatri tekstikesksusest polevat leedu teatri identiteet kunagi väga otseselt leedu kirjandusega seotud olnud, ning seda ka praegu.
Siiski tundus, et probleem polnud ainult selles, et lätlastel ja leedulastel polnud festivalilavastust otsides suurt valikuvõimalust, vaid mingil määral ka valiku tegijate maitses. Tuleb nõustuda Boris Tuchiga, kes nimetas mõlemat suure saali lavastust, Läti Rahvusteatri abitult sotsiaalkriitilist “Kadunud poega” ja PanevÄžyse Draamateatri romantilist rahvatükki “Sügis tuleb läbi metsa” kommertslikeks lavastusteks, millel võib olla suur menu laia publiku seas, kuid mille koht pole rahvusvahelisel festivalil. Noore läti lavastaja Andrejs Jarovojsi füüsilistel improvisatsioonidel põhinev “P. S. Pöialpoiss” tundus olevat küll põnev eksperiment, kuid nähtu mõjus musta materjalina, mis vajaks sisulist täpsustamist ja esituslikku lihvi. Kõige huvitavama ja professionaalsema mulje jättis leedulanna BirutÄ Mari monoetendus “Poetess”, mis lubas justkui uurida põhjusi, mis ajendasid rahvusklassikut SalomÄja NÄrist ühinema kommunistidega, kuid esitas tegelikult romantilise ja äärmiselt emotsionaalse pildi ühest naisluuletajast.
Vaevalt et nende sisuliselt lahjakeste ning kunstiliselt kvaliteedilt tagasihoidlike läti ja leedu lavastuste põhjalikum analüüs Sirbigi lugejat sügavamalt huvitab, nii et eelistan siinkohal mõtiskleda rohkem eesti teatri olukorra ja enesehinnangu üle. Nagu pealkirjas sai vihjatud, valitses festivalil eestlaste leeris paras eufooria, ning mitte ainult selle pärast, et “Põrgu wärk” ja “Misjonärid” riisusid koore, 8 auhinnast 6, vaid eelkõige sellepärast, et eestlased oleksid vabalt võinud võistlusprogrammi välja panna kolm korda kaks lavastust, kui vaid festivali statuut seda oleks lubanud. Tõesti, eesti draama programm oli väga esinduslik, vähemalt see osa, mille ma suutsin ära vaadata! Autahvlile tuleks kindlasti kanda ka Tiit Palu “Mis värvi on vabadus” (festivali suurim üllataja, väga hea stiili- ja rütmitundega töö), Ingomar Vihmari “Adolf Rühka lühike elu” (erakordselt peen stiilitunnetus ja tundeskaala), Markus Žohneri “Kalevipoeg” (vaimukas ja fantaasiarikas lavastus imetlusväärsete näitlejatöödega), Anu Lambi “Keeleuuenduse lõppmatu kurv” (kõnekultuuri kõrgpilotaaž kombinatsioonis esituse veenvusega). Kui vaadata vaid nimetatud lavastusi, võib täie veendumusega väita, et lavastuse võib teha peaaegu ei millestki ning iga materjali jaoks võib leida vähemalt 10 erinevat vormi.
Eesti draama värvi- ja vormiküllane lilleaed pole kasvanud siiski päris looduslikult ja üleöö. 1990ndail oli teatrijuhtide suhtumine eesti näidenditesse üsna tõrjuv: need on käsitöönduslikult nõrgad, temaatikalt elukauged, publiku huvi algupärandite vastu on piiratud, aga missioonitundest püüame igal hooajal ühe eesti asja lavale tuua. Kui uurida kümne aasta taguseid eesti teatrite mängukavasid, siis paistab silma, et algupärandeid leidub iga teatri repertuaaris, kuid valdavalt kuuluvad need tekstid kirjandusklassikasse, eesti dramaturgial põhinevate lavastuste külastatavus on mõõdukas ning kunstiline tase üsna kõikuv. Muidugi leiab seal ka Tammsaaret, Kõivu ja teisi kultuurilisi verstaposte, aga rääkigem siiski üldmuljest. Vähemalt tagantjärele tundub eesti algupärandite lavastamisel olevat olnud tugev masohhistliku projekti järelmaitse – meenuvad pingutus ja vaev, allasurutud häbi ning üürikesed rõõmuhetked.
Kuskilt eelmise sajandi lõpust tuleb aga otsida peaaegu revolutsioonilist enesetunnetuslikku pööret: eesti teatri eneseteadvus oli niivõrd kosunud, et tekkis usk ja usaldus eesti kirjanike dramaturgilisse potentsiaali, kuigi see polnud siis ja pole veel tänagi ehk täielikult tekstides realiseerunud. Mõned kirjanikud on teatris juba kodustatud (Kõiv, Kivirähk, Kivastik, Ulman, Vadi), mõned on kasvanudki teatri viljastavates tingimustes (Tätte, Lennuk), mõned kondavad veel vabalt ringi. Nagu näitab ajalooline praktika ja tänapäev, kirjanik vajab näidendite kirjutamiseks oma lavastajat ning tagasisidet teatrilt ja publikult. Nii väidab ka Andrus Kivirähk, et suhtub oma näidenditesse kui poolfabrikaatidesse, mis saavad valmis alles siis, kui keegi ühe või teise teksti teatris lavastab. Siinkohal tahangi õnnitleda nii kirjanikke, dramaturge, lavastajaid jt, kuid eriti publikut, kelle kangekaelsus ja pingutus omakultuuri väärtustamisel on lõpuks ometi heldesti tasutud.
Nüüd, kui usk ja usaldus algupäranditesse on jälle taastatud ning rahvas murrab teatrisse uusi eesti näitemänge vaatama, võib üks kriitik ehk ometi loota, et publiku professionaalse ja kõrgtasemelise naerutamise kõrval algupärandid ka pisut tuumakamate teemadega ning tõsisemalt tegelema hakkavad. Praegu domineeriv ideoloogia “Kõik seebiks!” on teatrikunsti olemust tundvale inimesele küll mõistetav, kuid selle õied pole intelligentsele inimesele siiski kõige nauditavamad. Niisiis ei oskagi ma öelda, kas hoian rohkem teostuselt perfektse “Põrgu wärgi” või intellektuaalselt ja emotsionaalselt puudutava “Misjonäride” poole. Mõlemal on mitmeid iluvigu...
Sain hiljuti järel ühelt leedu kolleegilt kirja, kus ta kiidab meie sisukat ja hästi organiseeritud festivali ning mainib muu juures, et ta vaatas kadedusega, millise rahuliku uhkusega me räägime oma riigist, valitsusest ja teatrist. Millegipärast mulle tundub, et see polnud ainult kompliment, vähemalt see osa, mis teatrit puudutab...