2003. aastal esietendunud ja palju mööda maailma rännanud Riia Uue Teatri menulavastus “Pikk elu” (“Long Life”) etendub sügisel ka Eestis.
Alvis Hermanise lavastatud “Pikk elu” erineb nn peavoolu teatrist, esindades eksperimentaalsemat teatrimõtet ning mängides teatri kui kunstiliigi piiridega. Lavastuses ei räägita sõnagi, mis teeb tegelaste motiivide ja tegevuste mõistmise võimalikuks ükskõik millise emakeelega vaatajale. Samas nõuab sisu, naljade ja iroonia mõistmine mõningast Ida-Euroopa (või lausa Baltikumi) lähiajaloolist tausta.
Keelepiiride ületamine artikuleeritud kõne puudumisega ei tulene aga (vähemasti mitte eelkõige) tegijate kontseptualistlikust huvist lavaliste väljendusvahendite piiride vastu, vaid olustikulisest tõetruudusest: tegelasteks on viis Läti pensionäri ühisköögi ja -käimlaga linnamajas, kus on koos veedetud ilmselt suurem osa eluõhtust. Ühelt poolt on raugad kõik jutud üksteisele juba ammu ära rääkinud, teisalt aga ei viitsi ega jaksagi nad oma väheseid jõuvarusid lobisemise peale raisata. Ometi ei tähenda see, et tegelaskonna omavaheline suhtlus ei oleks aktiivne või et publikule ei jutustataks sidusat lugu.
Lavastus on endale piiriks seadnud kolme ühtsuse reegli, seda koguni lavavälise reaalaja suhtes, sest etenduse lõpetab pensionäride igaõhtune rituaal: reaalajas otse-eetri uudistesaade.
Vanurite aeglane, kuid ülitäpne ja detailideni läbi lavastatud tempomuutustega kulgemine, mille rütmis elatakse oma igapäevarutiini, tegeldakse hobide ja “pakiliste” toimetustega ning korratakse päevast päeva ja aastast aastasse sissetallatud mustrit, joonistab justkui igavikulise pildi postsotsialistliku pensionäri elust kui niisugusest. Samas saab vaataja kogu selle kobav-konarliku ja halenaljaka tegevuse kaudu aimu kõigi tegelaste iseloomust, hoiakutest ja eluslepist. Uudistesaade seob aga nii laval- kui ka saalisolijad taas olevikuhetkega, testides mõlema elus- ja kohalolekut.
Festivalilavastus
Kuid testitakse muudki. “Postsotsialistliku pensionäri” mõiste on selles mõttes pisut pretensioonikas, et festivalilavastusena ei ole sellele märksõnale panustatud. Festivalilavastus on justkui omaette žanr. Sellel on oma n-ö festivali peavoolu reeglistik, mille ringirändavale lavastusele omal kombel moodustavad selle rahvusvahelise auditooriumi nõudmised. Festivalilavastuse lavavõtted ei tohiks sisaldada kuigi palju kõneldavat keelt ning atraktiivsem teemadering peaks haakuma õhus olevate “üldhuvitavate” sotsiaalsete ja poliitiliste hoovustega. Isegi siis, kui tegemist on lugude jutustamisega selle tavatähenduses - mis moodustab festivalilavastustest märkimisväärse osa -, peaks jutustaja esindama mingit huvigruppi, vähemust või ühiskonna piiriala, kelle ellu sissevaade pakuks publikule võimalust poolt valida, mõelda üle enda leerikuuluvus, isegi kui tõstatatud probleem jääb geograafiliselt kaugeks või kui vastusevariandid on üsna ette antud. Sest nagu öeldud, peavool eksisteerib ka selles žanris. Veelgi parem, kui lavakeel oleks valdavalt kontseptuaalne ega tegeleks mitte niivõrd mingite järjepidevate psühholoogiliste olukordade lahtikerimisega, kuivõrd etenduskunsti enese keelega.
Usun, et Läti teatris ei valda vastavasisulisi teadmisi ja oskusi keegi paremini kui Alvis Hermanis. Ja seetõttu ongi tema “Pikk elu” pälvinud suurt rahvusvahelist menu vaatamata sellele, et lavastuses on komponente, mis festivaliteatri rusikareeglistikku eiravad. Täpsemini, mitte ei eira, vaid mängivad üle, võtavad nende suhtes aktiivse hoiaku ning petavad ära. Pisut pateetiliselt väljendudes, kompavad piire katsuva teatrisuuna enese piire. Ja nii nagu kaks miinust annavad kokku plussi, ei haju ka Hermanise eksperiment topeltkaosesse, vaid peaks elamusi pakkuma koguni psühholoogilise realismi austajaile.
Vaevalt et rahvusvahelist vaatajaskonda “postsotsialistlik pensionär” eriti huvitakski, praegu on käibel idabloki ängidest oluliselt atraktiivsemaid loosungeid. Ometi on ka “Pikk elu” pannud proovile eri kultuuride publiku eetika- ja taluvuspiire. See, mis sotsialismikogemusega inimesele on nukrapoolne, kuid nostalgiline ning äratundmist ja sisseelamist võimaldav elupildike, olevat mõnes teistsuguste traditsioonidega ühiskonnas mõjunud vanurite mõnitamisena. Kaitseks sedalaadi süüdistuste vastu võib “Pikka elu” tõlgendada muidugi ka ühiskonnakriitilises võtmes: kas see, mida näeme, ongi elu, millega tuleks harjuda ja leppida? Kuid olulisem on ikkagi lavastuse võime aktiveerida iga vaataja individuaalne taju ja tõlgendus. Väljendugu see kas või pidevalt pakutavas võimaluses lülituda teatrinautija rollist kodanikurolli, nautida ja naerda tipptasemel näitlejagroteski ning järgmisel hetkel tunda oma reaktsiooni pärast piinlikkust.
“Pikk elu”
Riia Uus Teater
Lavastaja: Alvis Hermanis
Kunstnik: Monika Pormale
Muusikaline kujundaja: Gaitis Builis
Valguskujundaja: Oskars Plataiskalns
Osades: Guna Žarina, Baiba Broka, Kaspars Žnotins, Girts Krumins, Vilis Daudzins
8. ja 9. septembril kell 19 Tartus Treffneri hoovis.
Alvis Hermanise lavastus “Pikk elu” Riia Uue Teatri esituses on aukülaliseks Balti teatrifestivalil OmaDRAAMA 2006. OmaDRAAMA 2006 toimub 4.-9. septembrini. Võistlusprogrammi moodustavad kuus parimat algupärasel dramaturgial põhinevat lavastust.