Andrus Kivirähk

ADOLF RÜHKA LÜHIKENE ELU

Eesti Draamateater

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Kunstnik: Pille Jänes

Osades: Risto Kübar (külalisena), Lembit Ulfsak, Mari-Liis Lill, Taavi Teplenkov, Ülle Kaljuste, Martin Veinmann, Tõnu Aav, Külli Reinumägi, Elina Reinold, Aleksander Eelmaa, Ivo Uukkivi.

Esietendus: 4. septembril 2005

Etendus kestab: 2 tundi ja 25 minutit

Raske öelda, mida selles sajanditaguse Wiera-teatri taaselustamises tänasel laval rohkem leidub, kas maaslamaja löömist või siirast huvi kultuuriloo vastu. Kivirähkilt võib küll mõlemat oodata, kuid kui ta esimest tegevust harrastaks võrdlemisi pehmete löökidega, rohkem näitamiseks (umbes nagu see osa wrestlingust, mis vaid publiku poolt vaadates julmana mõjub), siis dramaturgi ajaloohuvi on teadaolevalt üliterav, olgugi et vaatajale vastupidine mulje jäetakse.

Kuid kas sama terav on ka tema teatrihuvi? August Wiera üle ilkumine oleks juba üsna vana võte, mis siis, et töötab alati. Kas ta kogu selle tagantjäreletarkuse tõesti ka ära on teeninud, on iseküsimus. Kivirähk pole aga sellega piirdunud, vaid keeranud peale lisavindi ja võtnud luubi alla veelgi suurema kaotaja kodumaises teatriloos – Adolf Rühka.

Võib ju küsida, kas seegi on õigustatud. Rühka käsiraamat „Lühike näitemängu õpetus” on kindlasti naljakas, kuid pole ajaloo silmis kuhugi kadunud. Saab ju teadupärast parodeeridagi vaid silmapaistvaid isikuid, aga tõelisi ebaõnnestujaid, keda on nii teatri ümber kui mujalgi aga hordide kaupa, ei viitsiks keegi meenutada. Ilmselt on siis Rühka ebaõnnestumises mingisugust üle aegade ulatuvat suurust? Või äkki lihtsalt õpetlikku hoiatust? Nii või teisiti ei ole näidendis naeruvääristatud sajanditagust lavakunsti. Iga nähtus jäägu oma konteksti ning kuna tollased teatritegijad, vähemalt need, keda Rühka-loos näidatakse, ju millelegi enamale ei pretendeerinudki kui „kohalolu” ning „siin ja praegu” (nende ambitsioonideta pühendumises on ju midagi tõeliselt liigutavat ja eeskujuandvat!), siis pole nende amatöörluses ka midagi naeruväärset.

Ennekõike on Kivirähk loonud ikkagi õnnetu hinge üleajaloolise koondportree, teater ümbritseb seda kõike vaid sellepärast, et see konkreetne looser teatrit väga armastas. Kuid teisi temasuguseid leidub kitsastes katusekambrites rohkemgi. Žanrimääratluse leidmine on iga vaataja isiklik ülesanne ning ei sõltu tema teatrialasest eruditsioonist, vaid ennemini elukogemusest ja kalestumusastmest. Kui nähtu mõjub draamana, siis saab vaataja enesega tõenäoliselt hakkama ning võtab Rühka saatust paratamatu loodusseadusena. Komöödia nautija on ilmselt veendunud, et kui unistaja unistustel pole sellist jõudu, et teda saaks nende eest nimetada visionääriks, siis oleks tal targem madalat profiili hoida.

Mõlemad vaated on pisut küünilised, kuid siiski normaalsetena aktsepteeritavad. Hullem on lugu siis, kui lavalt nähtu mõjub tragöödiana: see on märguanne, et „muuda end või võta järjekorda!” Kuid mis kõige hullem, sellist äratundmist võib lugu ehk isegi kõige enam pakkuda. Õnneks võimaldab lavastus vaatajal kõik tõeversioonid enda sees läbi mängida ning võib-olla isegi natuke parema inimesena saalist väljuda.

Madis Kolk