Julgustav on tunda, kuidas huvi mälu, mäletamise ning nii Suurte kui Väikeste lugude vastu eesti teatris üha uut hoogu saab. Kadunud pole see muidugi kunagi olnud. Merle Karusoo ning Madis Kõivu teatrit peetakse eri aegadel, kord rohkem, kord vähem, koguni trendikaks, kuid eks selleski peitu omad ohud. Teater peab püüdma perifeerseid teemasid vaataja teadvusse tõsta ning mida jõulisemalt ta seda suudab (mõnikord isegi „populariseerimise” hinnaga), seda avaramaks muutub publiku n-ö üldine keskmine silmaring. Kuid eks üldise rikastumisega kaasnevad ka kaotused. Mida aktsepteeritumaks mingi senine marginaalsus muutub, seda mainekam on vastavast sündmusest osa saada ka neil, keda see ehk sisuliselt ei köidagi. Samuti võib see teiseneda üksnes erialafriikide huviobjektiks: nii Karusoo teatrikeel kui Kõivu erinevad lavastajatõlgendused võimaldavad neist teatrinähtustest rääkida ka üksnes professionalismi seisukohast, sisutasandist möödagi vaadates.

Pakkumaks sedalaadi kodustamisilmingutele vastukaalu ning lisaimpulsse, peab keskteele servast alati juurde hoovama. Ja on paremgi, kui see toimub esmalt natuke viimistlematus välisvormis, hoides publikuhuvi seeläbi erksamana just sündmuse sisulise otstarbe küljes. Sellega ei taha ma viidata Aleksander Alleni mälestuste esitajate justkui väiksemale meisterlikkusele, vastupidi, kõik kolm meest on oma ala professionaalid. Pigem rõhutab nende kooslus kui kunstiline tervik mingit (teadlikku?) lõpuni vormistamatust, et nähtu ei mõjuks nii „teatrina”, koos kõigi selle klišeedega vaataja tähelepanu osas.

Muidugi võib seda kohati ka ette heita: ei saa öelda, et lavastuses oleks ehedus ja teatraalsus tihedalt läbi põimunud — kord on ühte rohkem, kord teist, kord muutub kammerlik ehedus kuuldemänguks ja kaob lavaline pinge, kord muutub virtuoosne kitarrimäng pelgaks illustratsiooniks. Tekib kiusatus kahetseda liigendava lavastajapilgu puudumist.

Aga nagu juba öeldud, oma vormiga juhibki see tähelepanu avastamata aladele meie teatrimaastikul. Ta künnab eestluse etnilist vagu ka teises suunas. Eesti dramaturgia on jõudsalt avardunud kagu suunas. Loomulikult ei saa seda kunagi liiga palju, setode kuuluvusküsimus püsib endiselt, lõunaeestlaste üldistest sotsiaalprobleemidest rääkimata. Kuid kultuuriringkonnad on selle juba enda jaoks avastanud ning vähe sellest, ka kodustanud. Turvalise seltskondliku vestluse kontekstis on lõunaeestlus juba mingi moenähtus. Saarte kultuurist teame aga peamiselt seda, et paljudel kunstiinimestel on seal suvekodud. See ei tähenda, et tuleks hakata juurutama kampaanialikku suhtumist, kuid just sellisel, theatrumlikult vaiksel viisil mingi elustiili või mõttelaadi esile toomises seisnebki selle lavastuse põhiväärtus.