Kuna vabaduse deklareerimine on enamasti vaid õõnes loosung, võib ka lavastuse pealkiri väljendada nii tegijate eufoorilist enesepeegeldust kui ka umbusku vabaduse võimalikkuse suhtes. Eksperimendialdis Tiit Palu ei ole naiivset loo- ja tähenduseusku. Ta tõukub reaalsusest, milles kõik on juba ammu ära olnud, et nüüd vaid iseennast tsiteerida. Selles mõttes on Mati Undi lühiromaani „Mõrv hotellis” peategelane, kes näeb aknast mõrva ning muutub seda uurima asudes ise jälitatavaks, lavastajale otsekui metateatraalne alter ego. Ega asjata ei huvita teda „tähenduste kaotamine” ja „igavuse-esteetika” (antud juhul mõistete ja tööriistade, mitte hinnanguliste kategooriatena). Ja see protsess ei alga laval, vaid tunduvalt varem.

Seepärast ümbritseb lavastuse saamislugugi hämar jälgede segamine ning vandenõuteooriad. Lavastaja olevat tahtnud ühendada kriminaalset süžeed ning head muusikat, mille otsingul mõeldud koguni Raimonds Paulsi peale, Undi tekstini viinud aga laulude kaudu hotelliteemani jõudmine. Osalt nagu soovitus, et ei maksa nähtusi üle tõlgendada, kuhjata tähendusi sinna, kuhu neid tarvis pole. Seda võimendab ka Palu hoiak kuuekümnendate võitlusvaimu suhtes. Ta paneb osa kriitikuid uskuma, et mässab selle vastu, jättes lahtiseks, milline peaks välja nägema see mässuvastane mäss. Erinevate tõlgenduste ettesöötmine peaks laskma neil üheaegselt lahti laotuda. Ja seda lavastus ka võimaldab. Ta ei paiska üle rambi mingeid manipuleerivaid hoiakuid, millega vaataja peaks suhestuma hakkama, vaid mõjub rohkem meditatsiooni taustana.

Palu otsingud ei kattu publikuenamuse unistustega. Küllap paljud kasutaksid sellega silmitsi seistes „igavuse-esteetikat” ka hinnangulises tähenduses. Lavastajana võiks ta selle üle uhkust tunda, teatrijuhina ei saa ta seda endale lubada. Ja nõnda võikski „Mis värvi on vabadust” nimetada nii meisterlikuks keskkonnalavastuseks kui ka osavaks turundustrikiks.

Kriitikas on avaldatud arvamust, et muusika saatel raamatu ette lugemine aitab kultuurist kaugenenud inimesi kirjanduse juurde tuua. Selline kuuldemänguvorm oleks siiski vaid pool võitu. Olgu Undi teos omas ajas kuitahes murranguline, tänases päevas sulandub see rohkem ikkagi lavalt kõlava kuuekümnendate popmuusika nostalgiasse.

Leidlikum on see nipp aga just teatrikeele populariseerimisel. Kui maksumaksjat eksperimendid ei huvita, siis riigiteatris ei tohi seda talle pahaks panna. Publikut alavääristada oskab igaüks, sageli minnakse ka manduva kokkuleppe teed, loobudes oma aadetest ning hakates pakkuma seda, mida „publik soovib“. Leidlikumad teevad aga mõlemat ning nõnda pakubki „Mis värvi on vabadus” „igaühele midagi” jättes seejuures kõigile alles ka nende vabaduse.