Dokumentaalprojekt

MISJONÄRID

Rakvere Teater ja R.A.A.A.M.

Autor-lavastaja: Merle Karusoo

Kunstnik: Jaagup Roomet

Osades: Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Velvo Väli, Margus Stalte, Märt Avandi, Hannes Prikk, Martin Leemets ja Virumaa poistekoori lauljad

Esietendus: 24. märtsil 2005

Etendus kestab: 2 tundi 20 minutit

Merle Karusoo lavastust „Misjonärid” on nimetatud küll ka „poliitiliseks aktiks”, kuid vähemalt esmapilgul on lavastaja põhihuvi rakendatud siiski rohkem erinevate poliitiliste aktide ohvriks langevale väikesele inimesele. See on aga vaieldamatult teatri tunnus, sõltumata selle konkreetsest lavakeelest või temaatikast, milleks on käesoleval juhul sõda. Karusoo elulooteater on erinevate dokumentaalsete materjalide kaudu püüdnud alati jõuda just inimese sotsiaalsete rollide vahealale, tema käitumismotiivideni konkreetses situatsioonis, hoolimata stereotüüpidest, mida ajalugu tema tegude (hukka) mõistmiseks välja pakub. Nii on ka „Misjonäride” põhifookus sõtta kistud süütul inimesel, kes peagi on sunnitud oma süütusest lahti ütlema ning lõpuks isegi olukorraga harjuma.

Et aga koondportree sellest süütust peakangelasest oleks võimalikult üldistuslik, ning suur masinavärk, millesse see inimene satub ja mis oma eesmärgini jõudes (mõningatel juhtudel ka selleni jõudmata) võtab enesele kas protagonisti elu või parimal juhul pärandab sandistatud keha ja psüühika, mõjuks vääramatu jõu, mitte pelgalt negatiivse antagonistina, selleks on kasutatud materjali nii Afganistaani sõja veteranidelt kui Iraagi missioonilt, nii Dee Browni raamatust „Mata mu süda Wounded Knees” kui ka erinevate riigijuhtide kõnedest. Ja nõnda kipub lavastus pöörduma ikkagi selle väikese inimese juurest suurte poliitiliste seisukohavõttudeni, andes alust kritiseerida mõningast põhjendamatut loosunglikkust.

Ometi ei saa seda üheselt ette heita. Pigem muudab see lavastuse poleemiliseks ning võib-olla jaotab vaatajad sisimas isegi leeridesse, kuid vähemalt võimaldab see etendusest osa saada mitmel erineval meelestatuse astmel. Lavastuse kõige üldisem sõnum igasuguse sõjategevuse mõttetusest vaevalt vaatajais vaidlusi tekitab. Kahtlasem võib aga tunduda sellise üldistuse loomine, mis jätab lavastuse peategelased, reasõdurid võrdselt valikuvabaduseta nii NATO vägedes kui omaaegse sundvärbamise olukorras. Ja vähe sellest, mängu kistakse koguni lapsed oma indiaanisõdadega.

Aga võib-olla on kõik hoopis vastupidi ja näiliselt poliitiline süüdistus ei kõnele mitte sellest, et igal ajal on sarnased ohvrid, vaid pigem sellest, et mida rohkem on valikuvõimalusi, seda rohkem on selle väikese inimese enese kätes see, kas sattuda „süütuks ohvriks” või mitte. Ehk ei tähendagi sõdade vahel paralleeli tõmbamine mitte nende vallapäästjate süüdistamist (seda niikuinii), vaid osutust neile, kel valikuid rohkem, õppida inimlikkuse säilitamist ka nende saatuste abil, kelle otsustusvabadus oli ära lõigatud. Ja kui see on nii, siis tõestab see veelkord, et „Misjonärid” on ennekõike ikkagi teater, kõigi talle omaste väljendusvahenditega.

Madis Kolk

NB! Etendus on eesti keeles, sünkroontõlkega inglise ja vene keelde