Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teatrit ümbritseb tuntav elitaarsuse aura. See ei ole tegijatepoolne kõrkus, lavastustes endiski on nende mitmekihilisusele vaatamata alati ka n-ö üldinimlikku kõnekust ja koguni meelelahutust. Sellele vaatamata on NO99 austajetering ehk selgemini määratletav kui nii mõnelgi teisel Eesti teatril. Ohumuusikaliks nimetatud „Nafta!” ei tohiks seevastu idee poolest küll ühtki publikuosa külmaks jätta. Ka globaalses mastaabis, kuid piirdugem esialgu omamaisegi teatripublikuga. Äratus ökoloogilisest pimedusest on liiga tõsine teema, et teater saaks kõnelda üksnes oma andunud fännidega. Vähe sellest, et lavastusse on suunatud palju mõtteenergiat, teadustulemusi ning populaarteaduslikku diskussiooni, otsitud on ka väljendusvahendeid, mille abil sõnum nafta peatsest lõppemisest tõesti kõigile pärale jõuaks.

Osaliselt see ka saavutati, külmaks jättis etendus väheseid. Kuid nagu järelkajade põhjal tundub, ei jätnud ta külmaks eeskätt tänu ärritusele. Seda aga mitte magnaatide ja valitsejate vastu, nagu oleks ootuspärane, vaid ennemini lavalolijate suhtes. Kuid kas me tegelikult teame, mis oli ootuspärane? Olemegi jälle vaatajatena kimbatuses: kas tegijate vaikimisi välja loetud lubadus kõnelda lihtrahvaga lihtrahva keeles ei ole vaid järjekordne trikk teatrilt, kes on harjunud harrastama peenemaid mänge? Teatrilt, kes ei jutusta peaaegu kunagi lihtsalt lugu, vaid vaatleb valvsalt ka loo jutustamise ja jälgimise tingimusi, pannes vaatajagi teadvustama oma rolli, seda nii loos, teatris kui ühiskonnas. Kui see ongi nii, milleks siis sellise eksperimendi jaoks nõnda tõsine teema nagu energiakriis?

Kuid mida me siis õigupoolest ette heidame? Näiteks ebasiirast odava populaarsuse taotlemist vähemalt kahes punktis. Esiteks: publikut tahetakse äratada tegudele, kuid laval ei osutata positiivsetele alternatiividele, vaid piirdutakse kirumise ja halaga. Kuid samas, juba ammu ei oota me (healt) teatrilt kas või moraaliküsimustes suunavaid viiteid, pigem võimalust mõista seda, mida enne tõrjusime. Kas saab siis teater hakata energeetilisi lahendusi ette kirjutama?

Või teiseks: peitudes hoiaku taha, et publik muidu tõsiste teemadega ei haaku, kui teda ei kõnetata estraadi ja sopaajakirjanduse keeles, tekitab see teistsuguse enesepildiga vaatajas trotsi. Kuid jällegi, kas pole see mitte pelgalt õhtumaalase ego, mida mitmes eelnevaski NO lavastuses rituaalselt tappa on püütud ning mille tõttu me selliste ökoloogiliste probleemidega üldse silmitsi seisamegi? Eeldab ju energiakatastroofi eelaimdus tunduvalt valulisemaid loobumisi ning kui meis niigi palju sõdalast ei ole, et sellises olukorras edasi oma enesehinnangu küljes ripume, kas on siis teater süüdi, et publik isegi esmatasandi testi ei läbinud?