Aeg Riik Etendus Mängupaik Hind
E 04.09 kl 22:00 Eesti Naine ja hunt Vanemuise suur maja 90/70

Tiina Mölder, Kaja Kann, Bush Hartshorn (Inglismaa)

NAINE JA HUNT

ŽUGA ühendatud tantsijad

    

Koreograaf : Tiina Mölder

Lavakujundus: Kalle Tikas

Osades: Kaja Kann, Bush Hartshorn (Inglismaa)

Esietendus: 26. veebruaril 2006

Etendus kestab: 1 tund ja 20 minutit

    

„Naine ja Hunt” tegeleb kommunikatsiooniprobleemidega. Tegelikult ei arenda ta inimestevahelisi suhtlusbarjääre konfliktseteks ega tee neist lavastuse sõnumit, ei võitle ega häbimärgista, ei polemiseeri soorollide ega etniliste stereotüüpidega. Ta lihtsalt loob keskkonna, kus erinevused saaksid avalduma hakata ning otsib seejärel teid nendest aru saamiseks. Lavastus kui tervikprotsess koosneb kahest osast: n-ö laboratoorsest faasist, mille vältel Naine (ŽUGA tantsija Kaja Kann) ning Hunt (rekkajuhi kogemusega näitleja ja koreograaf, Yorkshire’i tantsukeskuse juht Bush Hartshorn, kelle üks osa elutööst ongi olnud seotud koha-spetsiifiliste etenduskunstidega) veedavad talvise nädala Tõstamaa metsas Jõepere talus, väljaspool kõikvõimalikke linnakultuuri hüvesid.

 

 

Põhirõhk ei ole romantilisel „tagasi loodusesse” paatosel — nagu näeme nädalat kokku võtval videolõigul, annab Naine vajaduse korral Hundile kasutada ka oma auto, et see lähimast poest kõike „ellujäämiseks vajalikku” hangiks —, vaid situatsioonil, milles on vähendatud müratekitajaid. Lisaks vajalikele mehaanilistele toimingutele osalevad asjad teatavasti ka suhtlusprotsessis ning muundavad inimese vahetuid impulsse, juhul kui nende tajumine üldse on inimese võimuses. Talueksperiment ei taotle kirgastumist, vaid esmalt otsib empaatilist suhtluskogemust teise inimesega, kes lisaks kõigele on ka teisest kultuurist, teisest soost ning teisest generatsioonist. Niisiis näidatakse reportaaži sellest katsumusest ka teatrisaali kokku tulnud publikule. Laval toimuv on aga pigem metsas kogetu kunstiline vormistus ja kokkuvõte.

  

See meenutab esmapilgul mingit Castaneda jüngrite kõndimisharjutust, mille mõjul pilgu fookus õigetele asjadele nihutada. See võib olla ka irooniline, skeptiline toimingu tulemuslikkuse suhtes. Igal juhul ei minda sel teel kuigi kaugele, rännaku katkestab rahvaviis „Targa rehealune” ning mängu tulevad tsiviliseeritud inimese jaoks tuttavamad kategooriad ja enesetunnetusvahendid. Peamiselt sõna, ilma milleta ei saadud hakkama ka metsatalus. Samas ega keegi pole öelnudki, et alati just vaikimispaastu abil tõeliste tähendusteni peab jõudma. Sisemine vaikus on alles järgmine või ülejärgmine faas, tavapärase elurütmi ja rutiini ning sellesse kuuluvate segajate välistamine annab ju esmalt võimaluse end tühjaks kõnelda, näha end vahetus ja konventsioonidest reguleerimata suhtluses. Me näeme näiteks, et sellises olukorras vajab Naine rohkem sõnu ning nõuab täpsemaid definitsioone ja vastuseid. Kuid samuti seda, et sellele tõsidusele mänguliselt reageeriv Hunt-mees ei mõjugi sellises kontekstis šovinistlikult. Loodetavasti pole see ainus klišee, millest selline kogemus meid vabastab.

Madis Kolk