Kindlasti on neid, kelle jaoks tähendavad Kuressaare kui teatrilinn ning eestlane kui kirglik inimene võrdselt võimatuid nähtusi. Lavastus „Nulltund” püüab kummutada mõlemad need eksiarvamused. Nagu enamasti ikka, annab täpseima pildi iseendast mõni tagasipeegeldus või kõrvalpilk. Ka selle loo tegelasi innustab eestlase kirge läbi katsuma meile näiliselt kauge tangoguru Piazzolla. Vähemasti noppisid tegijad tema plaadilt usu nullpunkti olemasolusse, mis tühistab eelneva ning muudab inimese kõige järgneva jaoks puhtaks leheks. Sama toimega kõlab lavastuses ka tema muusika.

Lavastaja ise on oma valikuid põhjendanud järgmiselt: „Tango — tõeline kirglik üksildaste tants. Pean eestlasi üheks kirglikumaks rahvaks maailmas. Ka siis, kui tegemist on soome-ugri sügavkünniga või hoopis vaikimisega, usun, et too salapärane kirg on kodeeritud meile antud tükikesse maasse, kividesse, meid ümbritsevasse vette. Ideaalis võiks leida vastused kõikidele küsimustele siinsamas nullpunktis — paigast liikumata. Ometi teeb inimene elu jooksul mitmeid pööraseid ringe maailmas, maailmades, ka kohapeal, enne, kui märkab ja usub, või arvab uskuvat, et on päral. Ja ringe ning keerutusi on palju. Üks toob kaasa teise läbi lahkumiste, loobumiste, kirglike kakluste, solvumiste, haiget saamiste, uute lootuste, saabumiste, leppimiste, andestamiste.”

Tango täidab, ümbritseb ja vajaduse korral tühistab tekstikatkete päritolukontekste, et anda neile nullpunktis uus eluvõimalus. Kirgi köetakse teemadel, mis eestlasele omased, kuid seonduvad pigem tema ängide ja pessimismiga. Nii on tegelaste suhu pandud näiteks Katku Villu ja Kõrboja Anna viimane kahekõne, mis nullpunkti nihutatult võiks ilmselt kätkeda ka lootusrikkamaid lõpplahendusi, kui Tammsaare originaalis. Lavastus annab vähemalt võimaluse seda uskuda ning õpetab sissepoolepööratuse taga märkama ekstaasi.

Samasugune laeng antakse ka Jaan Kruusvalli dialoogidele, lavastust läbivad põhihoiakud on laenatud aga Marie Underi ning Doris Kareva luulest. Kogu see kirjandusklassika põimik moodustab laval ühe perekonna loo, mille abil mängitakse läbi kõik kooselu põhiemotsioonid.

Lavastuses osalevad nii elukutselised kui hobinäitlejad. Teatavasti on Kuressaares jõuline harrastusteatri traditsioon ning vaid sellele pinnasele ehitatult on võimalik ka järjekordne katse kutselist teatritegevust juurutada. Niisiis rõhutab lavastus usku uutesse algustesse, kuid mitte kõiges ei alustata nullpunktist. Ja see tundub mõistlik. Veenmaks kõhklejaid selles, et võimatu on võimalik, tuleb publiku silme all esmapilgul erinevat kokku sobitada ning näidata, et see töötab. „Nulltund” on tähenduslik avalöök teatri uuele algusele.