Mart Kivastik

PÕRGU WÄRK

R.A.A.A.M.

Lavastaja: Hendrik Toompere JR

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Kostüümikunstnik: Mare Raidma

Osades: Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Sulev Teppart, Raimo Pass, Harriet Toompere, Tiit Sukk, Margus Prangel, Hendrik Toompere JR

Esietendus: 9. juulil 2005

Etendus kestab: 2 tundi ja 30 minutit

„Põrgu wärk” tunnistati Eesti teatri möödunud aasta parimaks lavastuseks ja kindlasti mitte selle pärast, nagu siin-seal kahtlustatud, et teatrihindajate maitse-eelistustes on komöödiažanr saavutanud senisest kõrgema staatuse, mille tõttu nn kõrgkultuuri apologeetidel on nüüdsest põhjust muretsemiseks.

Tegelikult on vaieldav isegi „Põrgu wärgi” määratlemine komöödiana. Tegemist on ilusa näitega dramaturgi ja lavastaja koostööst, kus kumbki ajab küll oma asja, kuid mitte nii, et vastassuunaline liikumine hoiaks tulemust nullpunktis, vaid viisil, mis annab tervikule avara tõlgendusruumi ning näitlejatele mitmekordse energia.

Dramaturg Mart Kivastik ajab ikka aateliselt oma rahvuskultuuri asja, tehes seda ilustamata, kuid see-eest tugeva empaatiavõimega. Eesti kunstirahva seiklused Pallases ja Pariisis, arusaamad naiste rollist inspiratsiooni sünni juures või verivärske Kultuurkapitali eraldiste sihtotstarbest võivad küll tekitada vaatajas pahameelt, kuid ühegi mängureegliga, olgu selleks või Ajalooline Tõde, need ometi vastuollu ei lähe. Kellel tuleks pähe süüdistada pseudodokumentaalset filmikunsti faktide moonutamises? Sedalaadi teoste vastupidine toime, kus üks või teine hüpoteetiliselt püstitatud ja läbi mängitud situatsioon aitab mingite protsesside mõistmisele lähemale, on aga tunduvalt tõenäolisem. Ja ega see teatris teistmoodi ole.

Selleks lisab lavastaja Hendrik Toompere Kivastiku „eesti asjale” omaenda „lühise asja”. Ta laotab näidenditeksti lavastusruumi, kus on ajaloofaktidega julgem katsetada ning raskem eksida, kuid tee tõeni on kasvõi juba sellepärast käegakatsutavam, et puuduvad kammitsad erinevate tõeversioonide testimiseks.

Kui kellelegi peaks laval toimuv näima ebarealistlik (mis oleks muidugi sügavalt ekslik mulje), siis tasuks üksikasjalikumalt tutvuda selle ruumiga, mis lavastaja tegevuse „põhjendamiseks” pakkunud on. Ja see ruum ei moodustu üksnes Wiiralti ja Sannamehe ärajoodud absindihulgast või Wiiralti „Põrgu” meeleoludest. See keskkond on tegelikult ajalugu ise, mis oma paljuhäälsuses, erinevate mäletajate meenutuste rohkuses ning meenutusi segavate-rikastavate soovmõtlemiste müras sunnib adekvaatse ajaloopildi taastamiseks loobuma teaduslikuks peetavaist ajastuspetsiifiliste elementide tänapäeva tõstmise tehnikaist ning ärgitab eelistama ja esile kutsuma hetki, kus allikmaterjalidel lastakse kõnelda kooris, neid segamata. Ning tõde usutakse paiknevat neis sõnumikatkeis, mis mahutavad enim energiat.

Kuna aga „Põrgu wärgi” näitetrupp mõõdab selle fragmentaarse, kuid mitmehäälse ajaloopärandi energiamahukust äärmiselt pühendunud viisil, eeldab see ka vaatajalt valmisolekut realistlikuks sisseelamismänguks. Kui see mingil põhjusel ei aitagi igaüht ajaloole lähemale, häälestab ta ehk vähemalt olevikuhetkes analoogilisi olukordi loovamalt ära tundma.

Madis Kolk

NB! Etendus on eesti keeles, sünkroontõlkega inglise ja vene keelde