FESTIVALI AUKÜLALINE: PIKK ELU

Riia Uus Teater, Läti

Lavastaja: Alvis Hermanis

Kunstnik: Monika Pormale

Muusikaline kujundaja: Gaitis Builis

Valguskujundaja: Oskars Plataiskalns

Osades: Guna Žarina, Baiba Broka, Kaspars Žnotins, Girts Krumins, Vilis Daudzins

Esietendus: 9. detsembril 2003

Alvis Hermanise „Pikk elu” on mitmes mõttes piireületav teatrielamus. Esmalt juba keelepiire, sest ideaalse festivalilavastusena selles (artikuleeritud) kõnet ei kasutata. Kuid see ei tähenda, et lugu ei jutustata. Publik on kutsutud tutvuma ühiselamuolustikuga, milles teevad oma igapäevatoiminguid, harrastavad hobisid ning järgivad rutiini viis läti pensionäri. Vanurite aeglane, kuid ülitäpne ja detailideni läbilavastatud tempomuutustega kulgemine, mille rütmis korratakse aastate jooksul sissetallatud mustrit, joonistab välja justkui igavikulise pildi postsotsialistliku pensionäri elust kui niisugusest. Kõige selle käigus saab vaataja aga aimu ka nende tegelaste eelnevast elust, lugude põimudes moodustub sotsiaalse üldistusjõuga sissevaade vanurite tänasesse päeva.

Niisiis ületatakse teatud mõttes ka ajapiire, inimese elukäik ja vananemine toimub ühesuguste loodusseaduste järgi kõikjal ja alati. Sama kindel ja igikestev, kuid seejuures alati vaid tänasesse kuuluv, on etendust lõpetav reaalajas otse-eetri uudistesaade, mille ajaks raugad oma asjatoimetused lõpetavad ja telekate ette istuvad. Näitlejad testivad oma tegelaste ja vaatajate elus- ja kohalolekut käesolevas hetkes. On kõlanud ka kuulujutte, et kolmekümne ringis näitlejad kavatsevat seda lavastust mängida tegelaste vanuseks saamiseni. Muidugi oleks see tõeline piiride kadumine, milles sulanduksid sujuvalt ja sõbralikult täiuslik realism ja metateatraalne kontseptualism. Kuid isegi seda aega ära ootamata nihutab selle etenduse nägemine ehk ka praegu piiritunnetust mõnes edumeelses teatrihuvilises, kellele „realismi” mõiste kõlanud seni eeskätt sõimusõnana.

Kuid testitakse muudki, jällegi nagu õigele festivalilavastusele kohane, näiteks ka rahvusvahelise publiku eetika- ja taluvuspiire: see, mis sotsialismikogemusega inimesele on nukrapoolne, kuid nostalgiline ning äratundmist ja sisseelamist võimaldav elupildike, on kuuldavasti mõnes teistsuguse religiooni ja traditsiooniga ühiskonnas mõjunud vanurite mõnitamisena. Kaitseks sedalaadi süüdistuste vastu võib „Pikka elu” tõlgendada muidugi ka ühiskonnakriitlises võtmes, kuid kõigist neist määratlustest olulisem on ehk ikkagi lavastuse omadus panna vaatajat omaenese piiride peale mõtlema. Ärgitada publikut ühtaegu nii rõõmustama ja lustima perfektse näitlejatöö üle kui järgmisel hetkel häbenema, et naer võis olla kohatu...

Nii või teisiti on tegemist lavastusega, mis vaatajale piiranguid ja eelhäälestusi ette ei kirjuta, vaid vastupidi, sunnib neist loobuma, et mõjule pääseks just see elamusetekitaja, millele vaataja kõige vastuvõtlikum on, olgu selleks siis meisterlik rollidegalerii, teatraalne süüdistus postsovetliku ühiskonnakorralduse aadressil või puhas meelelahutus, mis mõeldud kõige laiemale publikule kõige laiemas mõttes.

Madis Kolk