Marius Katiliskis

SÜGIS TULEB LÄBI METSA

Juozas Miltinise Nimeline Draamateate, Leedu

Lavastaja ja dramatiseerija: Ramutis Rimeikis

Kunstnik: Giedre Brazyte

Muusikaline kujundaja: Algirdas Martinaitis

Osades: L. Kondrotaite, D. Petkevicius, R. Urvinis, V. Jevsejevas, E. Kacinskas, V. Kupsys, V. Fijalkauskas jt.

Esietendus: 13. detsembril, 2004

Etendus kestab: 2 tundi 30 minutit

Leedu prosaisti Marius Katilškist võib nimetada halastamatuks nostalgiakirjanikuks. Tema poeetiline keel ning omanäoline loodusfilosoofia lisab teostes edasi antavatele minevikupiltidele aga lausa mütoloogilist avarust ning igavikulist üldistusjõudu. Ajendiks sedalaadi mõtisklustele pakub ta küll ka konkreetset tegevuslikku liini ja psühholoogilist suhtetasandit, mistõttu ei saa Katilškise loomingut pidada üheselt ebalavaliseks. Teatri vahenditega on tema eskapistliku elufilosoofia kogu täiuses esile toomine aga tegijaile kindlasti väljakutse ja katsumus.

1957. aastal ilmunud „Sügis tuleb läbi metsa” on Katilškise huvitavaim romaan. Selle keskmes on Leedu külaelu ning maainimese suhe metsaga. Tegevuspaigaks on metsadest ümbritsetud maa-ala, mis võib sümboliseerida ka Leedut tervikuna. Rõhutatud on selle koha erilist eraldatust. Tegelaste elukäiku näidatakse seoses aastaaegade vaheldumisega, kevade tärkamisest sügise tardumiseni. Talv eksisteerib üksnes tegelaste sisemise eelaimdusena. Romaani oluliseks kompositsiooniliseks ühenduslüliks on metsakirjeldused. Nende pildikeste kaudu antakse tundlikult edasi aastaaegade rütmi, viies seeläbi edasi ka romaani tegevustikku ning avades karaktereid. Looduse taustal kujutatud tegelaste dramaatiliste saatuste kaudu juhib autor tähelepanu sellele, millist segadust ja kaost on tekitanud moodsa aja elunormid ning milliseid panuseid nõuab tsiviliseeritud ühiskonnaga sammu pidamine.

Ramutis Rimeikise dramatiseering ja lavastus toob vaatajani nii romantilise, maalilise ja nostalgiline jutustuse kadunud aegadest kui ka traagilise lõpuga õnnetu armastuse loo, mis on lavastuse peateema. Lavategevust tihendavad autori vahetekstid, mis kommenteerivad tegelaste siseheitlusi, avavad nende salamõtteid ja mõtestavad neid ühenduses loodusega. Nii näitlejatööd, lavakujundus kui ka lüüriline taustamuusika võimendavad Katilškise idealiseeritud tagasivaadet sõjaeelsele looduslähedasele maaelule, näidates romantilises valguses nende inimeste vaimutugevust ja tundeelu avatust.

Lavastaja soovib selle visiooni kaudu suunata vaatajat mõtlema vaimse üksilduse ja haavatavuse probleemile, mis tänases hakitud ja killustatud elus üha süveneb ja eemaldab inimest vahetutest tunnetest. Eeldatavasti kõnetab see lavastus kõiki neid, kes on kogenud õnnetut armastust, üksildust ja pettumusi. Vastandades usku tõelise mina olemasolusse ning näiva materiaalse maailma klantspilti, küsib autor, mil kombel kaitsta selles kahetises keskkonnas vaimse maailma hapraimat elementi — armastusvõimet. Milline on see hind, mis makstakse välisesse takerdumise eest ning kas tee vaimsest tuimusest tundeerksuseni on avatud igavesti või on millalgi liiga hilja sellele rajale astuda.

Madis Kolk

NB! Etrendus on leedu keeles, sünkroontõlkega esti, inglise ja vene keelde