Urmas Vadi

ELVIS OLI KAPIS (esietendus!)

VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Kunstnik: Karmo Mende

Osades: Marika Vaarik, Kaia Skoblov, Tanel Saar, Margo Teder ja Janek Sarapson

Esietendus: 6. septembril 2006

"Elvis oli kapis!" on sürrealistlik näidend. Tavalised olukorrad ja sündmused on ühendatud unenäolistesse seostesse. Tekib korrastatud, olmetäpne, ent hallutsinatsiooni taoliselt hargnev fantaasiapilt. Vadi on öelnud, et näidendites on talle oluline olnud alal hoida üht "une tunnet": kõik on üks, elavad ja surnud ja unenäod. Pole mõtet uurida, et mis on päris ja mis mitte - kõik on on ju päris. Seejuures peab aga näidendis endas olema selge struktuur, tegelaste areng, sündmused.

Kõik see on pööraselt naljakas: Elvise majamuuseum. Seal töötavad kolm Elvis Presleyt. Kes on kõik muidugi päris Elvis Presleyd. Võibolla kunagi olid nad keegi teine, aga praegu on nad Elvised. Ühel ilusal päeval astub aga nende riidekapist tuppa kodanik S, kes on unustanud, kes ta on, mis tööd ta aastaid tegi, ja üldse kõik, mis talle kunagi nii tähtis oli. Aga kas talle ongi üldse midagi meelde tulla? Ehk ongi nii lihtsam, sest siis ei pea tundma süüd, et ta elab kellegi teise elu? Või on teda aastaid oodanud üks naine, kes teab, kes ta on ja olema peab. Ja kui see viimaks teada saada, siis mida selle teadmisega peale hakata? Tõde teavad ainult mängukarud, kes on aga vaiksed ja salapärased.

Urmas Vadi: Mind on hirmutanud üks teatud võimalus ennast vaadata. See oleks midagi sellist, et me oleme see, kes me kogu oma elu jooksul kokku oleme olnud. Sa ei ole ainult see, kes sa täna või sel aastal oled, vaid et sa oled ka see, mida sa terve elu jooksul oled teinud või tegemata jätnud. Ja ükskõik kui palju sa ka muutud, see kõik, mida sa pole teinud (ja eriti just see), või siis oled teinud, käib alati kaasas. Ja see kuidagi painab. Selle kõrvale võiks ju endale lubada ka teistsuguseid vaateid, ümber mängimisi, lahti võtmisi ja pärast jälle kokkupanemisi. Mitte olla kui ühtne tomp, keda saaks kahe lausega kokku võtta. Vaid et kui sa tahad, võid sa korraga olla Elvis, või ükskõik kes. Ja see annab ka Elvis Presleyle võimaluse olla midagi muud.

Tanel Saar: Lugu räägib mehest, kes arvab, et ta teab, kes ta on, kuigi tegelikult ei tea ta mitte midagi. Ja sellest, mismoodi ta teadmatusest vabaks saab. Kui see üldse on võimalik. Kui püüda seda paigutada mingisse žanri, siis kõige paremini võtab selle kokku Hinkuse lause filmist „Hukkunud alpinisti hotell”: „mina tulin minule peale”. Kõik teavad seda lauset, aga versioone, mida see tegelikult tähendab, on sadu. Selle lavastusega on umbes samamoodi: „mina tulen minule peale”. Parem kui edasi ei seleta.

Aare Toikka: Minul on muidugi kinnisidee – tahaks, et verd purskaks. Me oleme nii palju lastetükke teinud ja seal ei saa, nüüd tahaks, aga ma ei tea, kas keegi nõus on... Tegelikult köidavad mind selle loo juures aga tema mänguvõimalused. Me mängime mingisuguse eksistentsiaalse ängiga rahvastepalli. On võimalus mängida selliste mõrvadega, mis me iga hetk oma olemise vastu sooritame. Sellist lapsikut, rumalat mängu. Urmasel on kirjutades olnud sellele olemisele päris tark silm. Ei maksa lasta ennast vormist väga segadusse ajada või otsida sellest midagi, mida seal ei ole. Mulle tundub, et üks nendest klassikalistest Suurtest Lugudest on siin ikkagi sees, aga mis lugu, see oleneb igast vaatajast eraldi. Meie jaoks on vorm oluline niivõrd, kuivõrd Urmase lugu seab ülesanded, et see lugu ära lahendada.

Küsis Madis Kolk