Andrus Kivirähk

SYRREALISTID

Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere juunior

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Kostüümikunstnik: Riina Degtjarenko

Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres

Osades: Mait Malmsten, Tiit Sukk, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Anti Reinthal, Hendrik Toompere jr, Kaie Mihkelson, Merle Palmiste, Mari-Liis Lill

Esietendus: 14. juulil 2006

Etendus kestab: 3 tundi ja 15 minutit

Andrus Kivirähk ja Hendrik Toompere jr on intrigeeriv tandem. Mõlema varasem tegevus laseks justkui loota, et nende kohtumine sürrealismiteema pinnal võiks olla just see tõeline väljakutse, millele senises loomingus on vaid varjatud vihjeid antud. Professionaalses mõttes nii ongi. Eesotsas Toompere enda kehastatud Georgiga on laval jõulised tegelased, kelles võib küll aimata kunagise sürrealismiaate kandjaid, kuid otseselt ajalootegelasteks dramaturg neid loonud ei ole. Ajaloo kaotamisega näidendist rõhutataksegi sürrealismi kui igikestvat ning ajatut mõtte- ja eluviisi.

Kuid lisaks üldisele vaimustusele on lavastust mitmest suust nimetatud ka natuke liiga turvaliseks ja riskivabaks. Ma pole kindel, kas sürrealismi peaks tänapäeval üldse suhtuma kui avangardi, sest ka laval mõjusid kõikvõimalikud publikutulistamise-naljad natuke üleliigsetena. Aga võib-olla hoopis seda turvalisuse all mõeldigi, et vaatamata üldisele ajatuse-ambitsioonile muutus sürrealism lavastuses pisut muuseumieksponaadiks. Tundub aga, et see ei ole kinni mitte kontseptsioonis, vaid dramaturgi ja lavastaja erinevas veregrupis, mille tõttu nad vähemalt kohati vastandlikke lahendusi eelistaksid.

Kivirähk ei ole just well-made play autor. Küsimus ei ole käsitööoskustes, vaid kirjaniku prosaistinärvis. Kui ikka mõnel tegelasel on mahlakas, följetonimahus monoloog pooleli, siis enamasti ei raatsi ta seda dramaturgiareeglitele allutada. Kuid sellest ei järeldu automaatselt, et sürrealism kui näidenditeema kõigi oma teadvusevoolude jms loomemeetoditega paneks autori vabade assotsiatsioonide hoovuses veelgi kontrollimatumalt triivima. Kontrastiks aktiveerib see hoopis tema ratsionalistliku pooluse ning nõnda on ka näidend „Syrrealistid” üsna mõõdetud, tasakaalustatud ning koguni lõpetatud, olgugi, et just Toompere ise eriti lõppe ei armasta.

Selles mõttes sobib Toomperele vähemtäiuslik dramaturgia paremini. „Vähemtäiuslik” ei tähenda nõrkust, vaid mõningast lõpetamatust, saladust, mis ei oleks sinna saladusena sisse kirjutatud, vaid just kirjutamata jäetud, et see fiktsioonivälisest ruumist näidendi lõpuni täitmata karkassi kaudu ise saaks ilmsiks tulla. Kivirähk on nagu misjonär, kelle teos kiirgab väljapoole ning väljendab sõnumit ja hinnangut sürrealismi kui ühiskondliku fenomeni kohta. Toompere vajaks ilmselt alusmaterjali, mis käsitleks sürrealismi kui uurimismeetodit ning kiirgaks ka sissepoole, mõjudes peeglina, kuhu võiks heiastuda midagi, mida dramaturg ja lavastaja enne ei teadnud. Umbes nagu Dali portreega peegelpäikesekell, mis pole lihtsalt peegeldaja ja peegeldatu norme lõhkuv rollivahetus, vaid nihestus, mille taustal füüsikaseadused ise avalduda saaksid.

Madis Kolk