Klassika tegevat klassikaks see, et ta ulatub üle oma aja. Täpsemini, alles tagantjärele ta klassikaks saabki. Tõenäoliselt on selle eelduseks teose haakumine nn suurte teemadega, mingite seaduspärasustega, mille väline ilmumisvorm võib küll ajas teiseneda, kuid mis oma olemuselt küündivad üle juhuslike ja lokaalsete olmesündmuste. Vilde „Tabamata imes” pole mitte midagi sellist. Kirjanikku lihtsalt ärritasid mõningad isikud ja nähtused sajanditaguses Eesti kultuuriilmas ja ta valas näidendi abil oma sapi selle konnatiigi sündroomi peale välja. Esmareaktsioongi oli ootuspärane, vihane küll, kuid ei midagi üldrahvalikumat ega üleinimlikumat kui sellesama ahtakese siseringi sisin. Ja ometi on nüüd, peaaegu sada aastat hiljem võtnud kuus radikaalset filmirežissööri selle näidendiga uuesti suhestuda, leides sealt järelikult seda „suurt”, mis pole oma kõnevõimet kaotanud.

Kusjuures see ei mõju isegi alusteose proovilepanekuna, selle võimaliku anakronismi testimisena (kui üldse, siis ehk vaid Marko Raadi western-versioon katsub järele originaali „materjaliomadusi”, kuid sedagi mitte üleoleva hoiakuga algmaterjali suhtes, ennemini õrrituseks nendele, kes režissööri loomingus varemgi üksnes vormihuvi on märganud), vaid täiesti siira võimalusena pihtida klassikule ja klassiku kaudu täpselt samu änge ja solvumisi, mis tedagi omal ajal kirjutama ajendasid, lihtsalt tänase seisuga. Muidugi võib võltspaatosega deklareerida, et näidendi üleajaliseks sõnumiks ongi andetu looja probleem „kui niisugune” ja „üleüldse” (sarnaselt käibetõega sellest, kuidas anne avalduvat kunstis alati erilaadselt, halb olevat aga halb vaid ühel viisil), kuid mida uut selle ülekordamine meile ikka annaks. Pigem toimib „Tabamata ime” ikkagi õlana, mille najal end teatud aja tagant taas tühjaks nutta, meie dramaturgiapärandi kujundliku KuKu klubina, kus pakitsevad pained pisemaks kiruda.

Ja olgugi, et haiguste või valu üle ei ole ilus naerda, on tulemuseks ometi lõbustav ja teravmeelne filmikassett. Võib-olla on vaatajapoolne nauding ja naer tegelikult isegi kohatud reaktsioonid, väljendades vaid enesekaitset ning varjates valusaid äratundmisi. Kuid eks Vildegi pakkunud ju mõlemat võimalust. Loomulikult ei seisne näidendi väärtus uustõlgendajate samastumisvõimaluses peategelasega, vaid ikka vastandumisvõimaluses kireva taustategelaskonnaga, kelle roll, mis seal salata, on sajandi jooksul aina suurenenud. Muidugi leidub uusversiooni iroonias rudimente: need seltskonnategelased, kes loojat kujundavad ja püünelt paiskavad, ei ole enam ammu kriitikud, vaid pisut teistsugused ametimehed, mistõttu kriitikute tögamine on filmis pigem vana hea ja alati toimiv klišee. Aga seda suudeti küll tõestada, et ka kibestumus võib sünnitada klassikateoseid, mis ajaproovile vastu peavad.

"Tabamata ime" 6 lühifilmi on valminud Eduard Vilde 1912. aastalt ilmunud samanimelise näidendi ainetel. Vilde "Tabamata ime" räägib noorest klaverimängijast Leo Saalepist, kes naaseb kodumaale kontserti andma ja kelle väidetav rahvusvaheline läbimurre on andud talle kohaliku kultuuriüldsuse silmis kauaoodatud eesti kultuuri maailmakaardile viija rolli.

Filmi treileri leiad siit.