Jaanus Rohumaa ja Triin Sinissaar

GENOOM

Tallinna Linnateater

Lavastaja: Jaanus Rohumaa

Kunstnik: Mae Kivilo

Osades: Alo Kõrve, Indrek Ojari, Elisabet Tamm, Bert Raudsep, Kalju Orro, Rein Oja

Esietendus: 25. märtsil 2006

Etendus kestab: 2 tundi ja 30 minutit

Kui püüda kuidagi resümeerida enim kõlama jäänud hinnanguid „Genoomi” lavastusele, võiks ehk klassikute vaimus õhata: „nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid!” Sedapuhku etteheitena, et ambitsioonikas ja paljudesse suundadesse haarav temaatika ei ole jäetud paljulubavalt õhku rippuma, vaid ongi taandatud väga vähestele ja ühestele vastustele. Rohke taustainfo ning teadusküsimusi puudutavate viidetega on paadunud intellektuaalide ootused kõrgeks kruvitud, kuid kui ilmneb, et see kõik oli üksnes kattevari ja peibutis, maandumaks lõpuks ikkagi teada-tuntud „inimlike põhiküsimuste” olmelises korduvkasutuses, tuntakse end justkui petetuna.

Eks eelhoiakuid suunasid ka Jaanus Rohumaa varasemad lavastused, mille seast leiab ehk tõesti ka analoogiliste teemade elegantsemaid lahendusi. Tema põhihuvi nn igavikuliste teemade vastu, mis ju kipuvadki teatavasti esmatasandil liiga lihtsana mõjuma, pole aga samuti vaatajale saladuseks. Ehk häiribki siis praegusel juhul „ülemõeldud” lihtsus? Et peategelase vildaka eetika õigele teele juhtimiseks polnuks äkki vaja läbida kohustuslikku programmi kohtumisest Mefistofelesega ning sõgeteadusliku dogmatismi naeruvääristamist peyote-kirgastumise kontrastil? Et pereväärtustest kõneldagu peredraamades ja geenid hoitagu puhtad?

Olulisemana kui valehäbi lõpplahenduste liigse lihtsuse pärast püstitub „Genoomi” puhul tegelikult vahendivaliku küsimus. Teemade olulisust, puudutagu see eetilisi valikuid nii geenitehnoloogia, sõjatööstuse kui inimsuhete pinnal, ei saa ju eitada. Lisaks sellele ei olnud „Genoom” lõppenud teatrihooajast ainus lavastus, mida teadusmaastikule tungimise, probleemihulga ning maailmaparandava missiooni kiuste pisut banaalseks peeti. Sarnane vastuvõtt sai osaks ka NO93 „Naftale!” Kuidas siis ikkagi kõnelda kurtidele kõrvadele.

Kui „Genoomis” mõjub miski kunstlikuna, siis on see entsüklopeediateksti ristamine kõnekeelega ning sellest tulenev katsumus dialoogile „orgaanilisi” tegevuslikke vasteid leida. Aga see ei ole ainult „Genoomi” probleem, vaadatagu võrdluseks kas või „Salatoimikuid”. Muidugi sugereerib selline kunstlikkus ka stereotüüpe ja sümboltegelasi. Võiks ju näiteks ironiseerida, et kui hea vend Joosep vastandab saatanliku Tristani DNA-loengule juba oma indiaanipäritolu maokujulise eluprintsiibi, siis võiks dramaturgilise täiuse huvides olla tegelaskonnas ka mõni puhtakujuline kreatsionismiruupor, konflikt oleks mitmekesisem. Kuid sedalaadi iroonia osutab samas ka publiku enda südametunnistusele. Kui vaataja nõuab intellektuaalsemaid lahendusi temaatikale, mis ongi kriitilise piirini jõudnud tänu intellektile, siis järelikult peab teater veelgi lihtsamas keeles kõnelema.

Madis Kolk