Šveitslase lavastatud Eesti rahvuseepos on pälvinud elavat vastukaja ja palju tunnustust nii kodupublikult kui välisfestivalidelt. Ettevõtmist võiks pidada isegi epateerivaks ja eks see publikuosa, kellele meeldib mõelda „Kalevipojast” kui millestki puutumatust ning teatrist kui võimalusest „keelatud” mängudeks, saab etendusel ka sellise võimaluse, olgu „rüvetatavaks” siis eepose pühadus või kanooniliseks peetavad teatrivormid. „Kalevipoeg” ongi lavastus, mis pakub peaaegu igale vaatajale erinevat samastumisvõimalust ja erinevaid vastuseid erinevatele küsimustele. Eriti oluline on aga see, et tegijate endi hoiakust ei kiirga kuigivõrd pretensioonikust, pigem siirast usku püstitatud ülesannetesse.

Sest olgem ausad, pole see „Kalevipoeg” eestlase teadvuses nii püha midagi, hea kui keegi selle lühendatud versioonigi läbi on lugenud. Liiga turvaline oleks arvata, et sel teemal eksperimenteerimine kõigutaks kellegi rahvuskonservatiivseid põhialuseid. Samamoodi mõjuvad ka VAT Teatri vormimängud ning füüsilise dominandiga kujundiloome eesti teatri üldpildi taustal küll eripärasena, kuid mingit maaletooja või kaanonite lõhkuja rolli nad enesele ka ei nõua. Esiteks ei olegi ju tegu millegi nii põhiolemuslikult uuega ja teiseks ei kuma sellist enesekehtestamissoovi ka teatri enda hoiakust. Oskus kriitikutki ära petta ja liimile ajada on lihtsalt üks institutsioonivälise teatri olulisi funktsioone ühiskondliku südametunnistuse erksana hoidmisel. Skandinaavias ja saksakeelses kultuuriruumis domineerivat teatrikeelt ei ole sedapuhku eesti lavale transporditud mingi elutu pakendina, millega edevalt üllatusefekti taotleda, vaid sellega aetakse ikkagi päris oma asja, kus väline külg on lihtsalt üks paljudest võimalikest abivahenditest.

Rohkem on see ikkagi katse üleüldse traditsioonide juurde teed rajada, mitte neid õõnestada. Sellest tulenevalt leiab loogilise põhjenduse ka lavastuse kehakeskne metafoorsus. See ei mõju mitte põksuva südamega sooritatava pühaduseteotusena, vaid asetub enesestmõistetavana eepose tõlgendustraditsiooni — vähe sellest, et „Kalevipoega” on meil ennegi loovalt ümber kirjutatud ja mõtestatud, koomiksiteni välja, tegi ju Kreutzwaldki oma tööd paljus kollaaži põhimõttel ja fragmentidega mängides. Millegi enneolematuga, mis asjana iseeneses lisaväärtust omaks, ei ole selles vallas kuigivõrd võimalik välja tulla. Tähendagu see siis eestlase olemuslikku juurtetust või loomupärast etnilist avatust postmodernsetele väljendusvahenditele, või hoopis harjumust saksa kultuuri kandajate abil eestlaseks olemise aluseid interpreteerida — mistahes juhul lülitub VAT Teater sellesse traditsiooni ja kannab seda väärikalt edasi, püüdmata midagi lõhkuda.