Kuna Kitzbergi „Kauka jumal” kuulub eesti algupärase dramaturgiaklassika paremikku, on tal ka suured eeldused eestlase teadvuses tõlgendusstereotüüpe luua. Peategelane Mogri Märt kehastab kõike seda halba, mida on võimalik rahaga seonduvalt ette kujutada. Andres Noormetsa uusversioonis on kriitikud märganud nii tegelaskontseptsiooni ümberpööratust, kui ka originaalitruudust. Ühtaegu paradoksaalne ja hirmutav. Klassika pahupidipööramises pole midagi harjumuspäratut, seda ju arukas publik ootabki, üllatavam võib olla see, kui uusi vastuseid annab näiline autoritruudus. Kui põhjuseks on süvendatum soov tegelast mõista ja märgata asju, mis enne kahe silma vahele jäänud, siis see ju teatri ülesanne ongi. Hirmutavam on see, kui suurem tolerantsus peategelase suhtes tuleneb ühiskonna muutunud mentaliteedist.

Kuid nii või teisiti: üksnes raha võimu kirumisega oleks peaaegu võimatu valesti panustada, olgu kõneleja siiruseaste milline tahes. Noormets on aga valinud julgema tee ja hakanud advokaadiks hoopis Mogri Märdile. Lavastuse esimene pool oma pisut karikeeritud tegelastega, Märdi debiilsevõitu lastega ning võimendatult pragmaatilise teenijarahvaga paneb algul arvama, et lavastaja võitleb ka mingit meediumivõitlust, otsides võõrituse kaudu läbimisauku Kitzbergi kohati anakronistlikust sõnadevohast. Siiski pole see nõnda. Seal, kus dramaturgi verbaalne liiasus võikski probleemiks saada, on see lahendatud tekstikärbetega, muus mõttes lavastaja suhe sõnasse aga eksperimentaalne ei ole. Ehk siis teisisõnu — kõik ongi nii, nagu näeme.

Muidugi ei apologiseeri lavastus ei rikkust ega uusrikkust, kuid annab siiski mõista, et rahas pole küsimus. Vähemalt selle jaoks, kes seda omab. Mogri Märdi jaoks on küsimus pigem traditsioonides, põhjus—tagajärg seostega maailmakorras, isegi kui enamik põhjusi ja tagajärgi ikkagi saladuseks jäävad. Mitte et tema pühadusekäsitlus nüüd üleliia avatud ja inimsõbralik oleks, kuid muret ja kurbust valmistab talle hoopis see põlvkond, kes tütre kosilase Peeter Pärna kombel tuleb tema enda õue peale presenteerima oma paperback-pühakirja ja paperback-põhimõtteid.

Muidugi on need emotsioonid fundamentalistlikku laadi, kuid neid ei motiveeri mitte kurjus kui selline, vaid isiklikult läbitunnetatud teadmine sellest, mis on vajalik, et enam mitte kunagi tunda noorpõlves kogetud alandusi. Samuti teadmine, et tema lastel ja nende kosilastel pole sellest aimugi ja ilmselt ka mitte tarkust ja jõudu iseseisvalt neist asjust aru saada.

Eksivad muidugi kõik. Kauka jumala kummardamine ei vii „tõelusele” lähemale, kuid kauka-ateismi pole kahjuks olemaski. Valede valikute tegija võib kaotada koguni mõistuse, kuid ometi tuleb teda võtta tõsisemalt kui valikutest hoidujat.