Keelemees Andrus Saareste sõnul tulevat igale keeleuuendusele esmalt vastu panna ja kui ta sellest hoolimata läbi läheb, olevatki ta hea. Seetõttu on mõistetav, miks peab uuendusettepanekute esitajaist õhkuma alati pisut rohkem fanaatilist idealismi, kui nende ettepanekute pragmaatiliseks ellurakendamiseks vaja läheks. Mis muidugi ei tähenda, et viimane jõudu ei vajaks. Lavakooli diplomilavastuses, mis taaselustab keeleuuendaja Johannes Aaviku peaaegu sajanditaguseid keelevisioone, on mõlemad poolused olemas. Vaid kohati võtab manifesteerimisrõõm võimust teostustugevuse üle: laval on tajutav n-ö asjalikust argitasandist ekstaatilisem vaimustus oma sõnumist, mis on vajalik seismaks vastu keele harimise praktiliste lahenduste skeptilisele tuleproovile. Samas sisaldab see ka olulisi teeviitu, mis ei jäta Aaviku sajanditaguseid ideid mitte lihtsalt loosungiks, vaid näitavad ka juurutamisvõimalusi.

Kuna nappide väliste vahenditega lavakeel loob kõneldu sisule meeldiva väljenduskanali ning olulisim tuuakse esile vajamata lisatuge mingist kunstlikult konstrueeritud „kujundlikkusest” (millele Aaviku pärand kogu oma meeldivas veidruses oletatavasti siiski provotseerib), patustatakse aeg-ajalt keeleguru enda soovituse vastu: „Ja yldse yheks keeleuuenduse pyydesihiks olgu teatav elegantne ja energiline lyhidus”.

Kuigi esimeses vaatuses kipub näitlejate väljendusenergiat kammitsema käsist-jalust seotud olek, on see siiski omaette kompaktne tervik, muutes teise vaatuse emotsionaalses mõttes üleliigseks. Just terviku „elegantsi” ja „energiat” silmas pidades, mitte sisuliselt. Ehk saanuks tudengite omaloomingutki põimida Aaviku põhiväidete deklareerimise vahele. Kui esimese vaatuse teevad nauditavaks konkreetsus ja materjalist enesest tuletatud täpsed näitlejaülesanded ning hoogu võib pidurdada mõningane staatilisus, siis teises vaatuses toimivad need jõud vastupidiselt.

Vastupidiselt ka ideoloogilises mõttes. Lavastuses korduvalt kõlav Aaviku arusaam keelest kui „riistast” ja „masinast”, mida ei pea püüdma üksnes mõista, vaid ka inseneri kombel enda kasuks tööle panna, toimib esimeses vaatuses inspireerivamalt, sest läbi on lavastatud justkui Aaviku enda lugu. Teine vaatus seevastu demonstreerib rohkem näitlejate lusti ja leidlikkust, vähem aga eesmärki, mis tolle „riista” ja „masina” pühitseks.

Aavik oli julge eksperimenteerija, kuid mitte jäägitu purist, mistõttu ei ole kindel, et tal olnuks midagi „hängimise”, või veelgi parem, „haipimise” vastu. Kuid nagu juba öeldud, soov maailma muuta eeldabki suurema õhinaga väljendusenergiat, kui uuendusettepanekute praktiline ellurakendamine siis, kui need on juba omaks tunnistatud ja aktsepteeritud.