Nagu oligi arvata, ei jätnud ka kunstnikutriloogia kolmas osa kedagi külmaks. Sedalaadi teoste puhul kütavad lisa-eelootusi üles mitu asjaolu. Esiteks võrdlemine reaalsete ajalooliste isikutega, mistõttu nõuavadki ühed vaatajad lavastuselt tõest informatsiooni, teised huvituvad jälle ajalooainese teatraliseerimisvõimalustest. Kuid Kitse-lugu kummitab ka needus olla mingi õnnestunud idee järg, seega otse loomulikult kloon ja lahja tõmmis. Kuid heideti ka ette, et peategelast on näidatud üheplaaniliselt ja lugu tervikuna igavapoolne.

Ilmselt ei ole asi aga mitte selles, nagu jäänuks tegijad omaenda eelmistes töödes seatud latile alla, vaid hoopis selles, et püüti minna täiesti teist teed, vastupidiselt tavapärasele kiusatusele panustada edukalt äraproovitu peale.

Vaevalt et Elmar Kits oli eraelus vähematraktiivne kui tema lavalised eelkäijad Konrad Mägi ja Eduard Wiiralt. Legendid kinnitaksid koguni nagu vastupidist. Kuid Kivastik ise on otsustanud portreteerida seekord looja teist külge, tegelikult isegi inimlikumat, kuid vähem teatripärast. Pidutseti ju ka triloogia eelmistes osades, kuid olgugi, et see pakkus publikule palju lusti ja võimaldas näitlejatel luua värvikaid rolle, sai siis võimalikele haavujatele alati vastata: ega see ei olnud lavastuses peamine. Peamine peitus seal, kuhu vaataja pidi iseseisvalt jõudma pärast esmamulje hajumist, saades aru, et ta oli loovalt lõksu püütud. Et temaga oli käitutud nagu klatšiportaali külastajaga, kuid mitte tema alahindamiseks, vaid selleks, et ta teatraalse tulevärgi toimel hakkaks huvituma ajaloolise tõe tõlgendamisvõimalustest. Tegelased, keda laval näidati, olid nagu elutruud karikatuurid kuulujutukangelastest, kelle kiivalt kaitstud sisemaailmale omistatakse isikuomadusi nende loomingust, anekdootidest ja kaasaegsete „mälestustest“. Mida rohkem fragmente, seda sügavamat kaevumist eeldab tõejanu.

Kitsega on dramaturg toiminud täpselt vastupidi. Ta on kujutanud just seda Kitse, kes avaneb kunstniku enese intiimsetes päevikupihtimustes. Selle joobefilosoofina, kellele tema enda sõnul on ainult alkohol pakkunud vabaduse- ja õnnetunnet. Sageli kuuleme lahkunud loojate kohta jaburaid arutlusi teemal, kui palju ta võinuks luua, kui ta poleks joonud, või vastupidi, et oma loomingu sügavuse võlgnebki ta alkoholile. Loomulikult avaneb kunstnik kõige ehedamalt oma loodu kaudu, kuid heakodanlikus kohvikulobas, mis ainult näiliselt loomingust tõukub, võivad ka teosed muutuda üksnes looja apoloogiaks, dekoratsiooniks ning kvantitatiivseks mõõtühikuks. Selles loos uuritakse aga, kas me ka siis kunstnikku austame ja armastame, kui ta sellest kaitsekihist vabastada.