Oma rikutuse tõttu on vaataja harjunud tragöödiatõlgendustelt ootama mingitki nihestust, et enamjaolt absoluutväärtustega opereeriv originaal ning selle must-valged valikud ei pääseks tänases päevas liialt moraliseerima. Kui aga eesmärgiks ongi pisut moraliseerida, liikuda enesekindlalt vaid üht valitud rada pidi, peitumata eksperimendi egiidi all väljaütlemata võimaluste paljusususe salapära varju, tuleb selline hoop eriti oskuslikult ära puhverdada. Riskides küll mõjuda naiivselt, tõestada koguni topeltjõuga ikkagi oma versiooni ainuvõimalikkust, kuid rüütada see tõestus harjumuspäratusse vormi, et näitlejal oleks pinget pakkuv materjali vastupanu ning publikul võimalus pakendi üle arutleda. Jätta koertele haukuda nende nõutud eksperimendiillusioon, et ise karavanina segamatult oma tähenduste suunas liikuda.

Üks võimalus on sundida näitlejad „kammerlikuks”, panna nad kas või istuma ning püüda seeläbi vaatajat veenda, et pauside taga varjuvad senitundmatud sügavused. See on aga nii äraproovitud võte, et alati enam ei tööta. Tunduvalt julgem samm on võtta draamanäitlejal sõnad suust ning sundida teda suhtlema teiste väljendusvahendite abil. Ega seegi originaalne ole, tõrge võib olla seda suurem, et kardetakse koolitöö muljet. Kui aga see kartus ületatakse, on otseütlemise nauding ning puhta suhtluse ja teravnurksete tähenduste rõõm seda suurem. Võiks koguni öelda, et aitab klassikale ilma vägivallatagi uue pilguga vaadata.

Just neid võimalusi otsitaksegi Ugala uues „Libahundis”, võttes küll peaeesmärgiks rõhutada Kitzbergi näidendi armukolmnurga-lugu, kuid põimides sellesse ka mõõdukat filosoofilist mõtestust. Nii Tiina kujust kui ka ülejäänud tegelaskonna mõttelaadist on kaotatud nõidus ja ebausk, järele on jäetud üksnes inimlikud motiivid ning äärmisel juhul karmavõlg. Ja seda hirmuäratavamaks lugu osutub.

Jaotus headeks ja halbadeks, omadeks ja võõrasteks on võetud küll näidendist, kuid ära on lõhutud originaali ümbritsev ning valikuid suunav ühtne väärtussüsteem. Ikka selleks, et eriti julmal viisil näidata inimese enda lakkamatut vastutust igas hetkes. Seda rõhutab ajastu-, stiili- ja voolurännak muusikataustades, mis üksikstseenidele erinevaid kontekste luues suuri väliseid seaduspärasusi hajutavad. Just sellises galeriis ringi jalutades ongi võimalik inimloomuse kohta sedavõrd vankumatuid definitsioone anda, ilma et see vastu vaidlema sunniks.

Seda koguni barokses pulmastseenis. Kuna selle tavasid taasaktsepteeriva akti kaudu saab Margus (vana hea eksistentsialismi vaimus) selga ka hullusärgi, rõhutab toimuva grotesk kogu oma häirivuses endast märku andvat südametunnistust ning kordab järjekordses variatsioonis üle hinnangu õigetele ja valedele valikutele.