Aeg Riik Etendus Mängupaik Hind
T 05.09 kl 22:00 Eesti Täna me ei mängi Treffneri hoov 90/70

Merle Karusoo

TÄNA ME EI MÄNGI

Vene Teater

    

Lavastajad : Merle Karusoo ja Toomas Lõhmuste

Osades: Darja Šulai, Andrei Žubkov, Maria Kozlova, Mihhail Pavlik, Nikolai Bentsler, Pavel Boroštsov jt.

Etendus kestab: 1 tund ja 20 minutit

  

Ajal, mil postdramaatilise teatri mõiste muutub meilgi üha atraktiivsemaks, mõjub lavastus pealkirjaga „Täna me ei mängi“ mitmekordse manifestina. Publikule jutustatakse elulugusid, nagu Merle Karusoo teatris enamasti. Kuid mitte lihtsalt elulugusid, vaid ka hinnanguid, tõlgendusi ja seisukohavõtte. Loomulikult pole lavastuse poliitilistki kõnekust mõtet eitada. Praeguses Eestis olekski vene noorel teatraalil peaaegu võimatu tulla välja manifesteeriva avalavastusega, ilma et see siseneks kohe poliitilisse tõlgendusruumi. Ajast aega on ka Eesti teatrilendude elluastumised olnud sündmusväärtusega manifestid. Ometi räägitakse üha rohkem, kuidas näitlejakutses seda laadi tähendused taanduvad. Muidugi astuvad uued tähendused asemele, teatri rolli teisenemine ajas on igati normaalne nähtus. Kuid siiski ei tahaks neid tähendusnihkeid üksnes olmesotsiaalsusele taandada.

 

Nii ka nende Tabakovi õpilaste puhul, kes on nüüdsest kohalikus Vene Teatris uueks näitlejapõlvkonnaks. On loomulik, et diplomilavastuses jäävad kõlama eeskätt näitlejate hoiakud kodanikena, nende arusaamad oma identiteedist ning kas või mõnest nõukogudeaegsest ausambast. Kui aga üksnes seda pidadagi lavastuse juures olulisimaks, oleks see tegijate alahindamine. Sisutasandiga samaaegselt esitatakse ka kunstiline manifest.

 

Karusoo teatrilaad töötab sellise taustaga vene trupi peal huvitava energeetikaga. Oleks kahtlane hakata spekuleerima mingi eri rahvuste erineva temperamenditüübi või koolkondlikkusega, kuid just sellise jõu- ja väljenduslaadi puhul mõjubki Karusoo käekiri kuidagi üllatavalt „õigena“. Selles koosluses ja laadis tuuakse värskendava nurga alt nähtavale iseenesest elementaarne (tähenduslike tõlgenduskõrguste asemel pigem näitlejate käsitööargipäeva kuuluv) teadmine, et monoloogidena esitatav elulooteater ei pea olema üksnes verbaalsel tasandil mõttetihe, vaid võib olla ka lavaliselt sündmustihe, kõike muud kui staatiline, isegi kui neid sündmusi mängitakse välja harjumuspäratute vahenditega. Karusoo lavakeel on pretensioonikas ja mitte iga tema näitetrupp pole alati suutnud veenvalt tõestada, et see on midagi enamat kui „tekstiteater”, jäädes oma lavalolekus justkui kahe vastandliku tajutasandi – teksti  andmise ning erinevas kujundisüsteemis metafoorsete „vahepalade“ – vahele  pendeldama, kuigi ideaalis peaksid kõik vahendid mõjuma dünaamilise tervikuna rohkete registritega süsteemis.

 

Seekordsed elulookõnelejad on nii verbaalselt kui kehaliselt seda usku, et ei täna ega ka mingil muul hetkel ei ole miski „mängult“. Väärtustatakse detaili, et mitte takerduda pisiasjadesse ja identiteediküsimused, millest laval räägitakse, ei ole pelgalt poliitilise alatooniga manifest, vaid elustiili teadvustatud osa.

Madis Kolk

Etendus on vene keeles!