Aeg Riik Etendus Mängupaik Hind
T 05.09 kl 22:00 Eesti Tühirand Sadamateater 90/70

Mati Unt

TÜHIRAND (esietendus!)

Teater Vanemuine

    

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Kunstnik: Pille Jänes

Mängivad: Ragne Pekarev, Laura Peterson, Martin Kõiv, Markus Luik

Esietendus: 5. septembril 2006

    

Novell „Tühirand” (ilmunud 1972) on eesti kirjanduse ja teatri klassiku Mati Undi esimese loominguperioodi väljapaistvamaid saavutusi, kodumaise modernismi esindusteoseid. Noor intellektuaal on avastanud oma abikaasa truudusetuse. Klassikaline armastuskolmnurk – mees, tema naine ja viimase armuke – teevad ühise väljasõidu salapärasele saarele, mere ja metsa rüppe. Peagi saab armastuskolmnurgast nelinurk.

 

Minategelase vihjelisele, nooruki eksistentsiaalsetest kahtlustest tulvil sisemonoloogile üles ehitatud novell, tema fataalne ja müstiline põhitoon on varemgi eesti teatri- ja filmitegijates huvi äratanud. 2006.aasta algus tõi kaasa teose filmiversiooni, teine pool teatritõlgenduse, mille peaosades debüteerivad vanemuislastena lavakunstikooli viimase lennu lõpetajad.

 

Ingomar Vihmar: Lugu räägib sellest, kuidas kaks inimest, suhteliselt noored, aga mitte enam ka „esimeses nooruses”, igal juhul enda arvates juba küllalt elanud ja näinud, jõuavad oma abielus punkti, kus mõlemad on jooksnud täielikku ummikusse. Vanamoodi nad enam ei taha, uutmoodi ei oska ja nii näidataksegi meile kõige põnevamat kohta selle piiri peal, kus olukord peaks nagu mingis suunas lahenema. Selleks võetakse ette üks parajalt masohhistlik väljasõit läänesaartele, kus veedetakse kolmekesi, koos naise armukesega, üks nädal. Kõik toimuv, olgugi väliselt staatiline, on tegelikult väga kontsentreeritud jupp nende elust. Nad ei paku selles loos mingit originaalset lahendust, aga just see ongi huvitav, et otsad jäetakse õhku.

 

Kui ma seda lugesin, ei tekkinud mul algul mingit erilist elamust, kuni selle hetkeni, kus tegelased on rannas ja peategelane hakkab laamendama. See situatsioon tundus kuidagi väga tuttav, isegi trafaretne, aga samas oli selles mingit sellist kirge, mis mind koheselt võlus. Just oma otse rääkimisega, nii nagu asjad on, häbenemata olla nõme. See stseen on nii siiralt ja ausalt kirjutatud, et mõjub isegi hirmutavalt. Rohkem kui loo jutustamine huvitabki mind see seisund, mis seal mere ääres tekib. Lugu ise on nii lihtne, et oma lihtsuses ta peakski mõjuma.

 

Undi enda žanrimääratlus on love story. Seda kirjutades oli tal põhjust olla irooniline ning selles ajas oli ka iroonia kindlasti seda teravam. See pole aga kõige olulisem, selliseid asju on juhtunud väga paljudega. Kogu see kuuekümnendate lõpu olustik on aga võluv, see on omal kombel kirjas, aimata ja tunda, aga ma ei tea, kas seda on võimalik ka edasi anda.

 

Ka siiruse ja iroonia suhe tekitab lavastades tihti küsimusi, et kuidas seda nüüd näidata. Peas on palju variante, kuidas midagi ära keerata ja ise itsitada. Aga viimasel hetkel langevad sellised lavastuslikud lahendused enamasti ära. Seda tehes tundub see edvistamisena, omapoolse hinnanguna ja tekib kahtlus, kas seda on sinna üldse vaja. Iga vaataja võib selle hinnangu ise anda, lugu pakub selleks päris palju võimalusi.

Küsis Madis Kolk