Vanasõna ütleb, et mis oma, see oma: oma särk on ihule kõige ligemal ja omad lapsed kõige armsamad. Kas need alati ka just need kõige ilusamad särgid või kõige paremad lapsed on, see pole ühemõtteliselt selge. Võib juhtuda isegi vastupidi. Aga meile on nad olulised ja armsad ka siis, kui nad teistele ei meeldi. Sest nad on omad. Eks ole see nii ka omakeelse draamakirjandusega.

Juba sada aastat tagasi teadis Menning kutselist Eesti teatrit ehitama hakates, et rahvuslik teatrikunst saab tugevaks vaid omakeelsest näitekirjandusest jõudu ammutades. Nii käiski ta Kitzbergile senikaua peale, kuni too "Libahundi" valmis tegi. "Libahunt" on eesti näitekirjanduse "Hamlet" - tüvitekst, mille juurde paremad lavastajad nii senini kui tulevikus ikkajälle tagasi pöörduvad. Kuid Kitzberg ei ole ainult "Libahunt" ja "Libahunt" omakorda ei ole ammu enam see ainumas, mille üle eesti näitekirjanduses uhkust tunda. Uusi autoreid tuleb iga aastaga juurde, varasemate autorite tekstid leiavad uusi lavastajaid. Algupäraselt emakeelseid näitemänge on kõigi teatrite mängukavades ja see pole sugugi nii vaid Eesti Teatri Aastal.

Küll aga muudab see Eesti Teatri Aastal enesestmõistetavaks traditsioonilise sügisese eesti teatri festivali pühendamise omadramaturgiale. Niisiis, mitte lihtsalt DRAAMA, vaid:

Aga et sündmus veel kaalukam saaks, siis seekord mitte omaette, vaid koos kolleegidega Lätist ja Leedust. Kokku teeb see siis: OmaDRAAMA, Balti Teatri Festival 2006.

Olete oodatud, sest omad on koos!

 Margus Kasterpalu

OmaDRAAMA 2006 peakorraldaja